Eile võeti Tallinna Linnavolikogus vastu pealinna 2024. aasta eelarve, mille sissetulekute ja väljaminekute kogumahuks on 1,26 miljardit eurot. Nagu keskerakondliku eelarve puhul ikka, läheb palju raha täiesti müstilistele eesmärkidele.
Eriti naljakas oli lugeda sellest, mida kõike tehakse jalgrattateede ehitamise ja seega autoliikluse segamise heaks kesklinnas praegu, kui ükski normaalne inimene Tallinnas ratta selga ei istu, sest nii võib saada sandiks või lausa surma: kõikjal hanged ja jääkamakad. Kuid jalgratturitele on plaanis luua tunneleid ja isegi kohendada jalgrataste jaoks ühistranspordi peatusi. Ilmselt hakkavad jalgrattad sõitma bussidega ja nendel peab olema mugav.
Aga keskerakonna lolli mängimine integratsiooni teemal aastatega ei rauge ja eraldatakse endiselt palju raha igasuguste „rahvaste kultuuriseltside“ vajadustele, mille eesmärk paistab olema rahvusvähemuste ühendamine „suurema venna“ ja tema kõiki rahvuskääbuseid ühendava suure vene keele egiidi all. Paljud asutused endiselt kannavad sõna „vene“ sisaldavaid nimesid, kuhu näiteks endast lugupidav ukrainlane oma jalga iial ei tõstaks. Aga volikogu saalis sumisesid vene keeles Vene kultuurikeskuse kogukad mehed ja kohapeal turtsus ning üritas teiste reglemendikohaselt esitatud küsimusi kommenteerida ja neid esitanud rahvavolinikke korrale kutsuda kuidagi eriti turris vene ohvitseride maja direktor ning keskerakondlike linnapidude ööbik Eduard Toman.
Kui ma lugesin, et „Rahuliku kooselamise programmile“ eraldatakse eelarves 399 300 eurot, siis korra mõtlesin, et äkki on Tallinna linnavalitsus tulnud välja oma regionaalse kooseluseaduse versiooniga. Aga ei, tegemist on pronksiöö järgselt ellukutsutud projektiga, et sulandada venelasi Eesti ühiskonda. Tegelikult saadeti selle raha eest vene pensionäre Venemaale ekskursioonidele. Kuradima pronksiöö oli 16 aastat tagasi, aga ikka lüpsavad sel ettekäändel linna maksumaksjaid lolli mängivad enamasti umbkeelsed tegelased. „Memento“ eestlastele aga keelduti eile raha andmast ja Venemaa kodanike poolt valitud „vene tiib“ lükkas vastava parandusettepaneku põlgusega tagasi.
Seni kuni keskerakond omab Putini kodanike häältega ja SDE variseride abil ainuvõimu Tallinnas, see vene värk ei muutu.
+ + + + + + +
Postimehe värske juhtkiri „Vältigem getostumist“ kohe pealkirjas kutsub ennetama seda, mida Tallinna venemeelne võim vältida just ei taha, ja siin Mihhail Kõlvartil on saavutatud üksmeel peaministri Kaja Kallase reeturlikust ja kasuahnest vene pereärist, mis on laiema praktika üks ilming, kasu lõikajatega.
„Pole võimalik vaielda faktiga, et viimastel aastatel on Eesti pealinna tänavapilt muutunud. Me ei räägi turistidest, vaid inimestest, kes vist elavadki siin. Piisab, kui minna suvel Stroomi randa ning vaadata, mis seal toimub. Arvukas mustanahaline seltskond (neegrid – I.M.) grillib ja tunneb ennast hästi. Nahavärvi tõttu on nad kõige silmatorkavamad, kuid palju on vene keelt kõnelevat seltskonda ning inimesi mujalt Aasia riikidest,“ kirjutab Postimees.
See juhtkiri on nagu sõõm värsket õhku omaenda kodus umbsesse sahvrisse surutavatele eestlastele. Olukord on tõesti kõike muud kui normaalne – rahval ehk võimukandjal puudub igasugune kontroll selle üle, kust kõik need isikud tulevad, millega tegelevad ja mis on nende kavatsused. Kui valitsus ei suuda või ei taha tagada põhiseaduse toimimist Eestis, keeleseaduse täitmist, ja toob sisse võõraid juba sadade tuhandete kaupa, on ministrite kabineti ja seda toetava ametkondade süvariigi näol tegemist üüratu kuritegeliku õõnestusorganisatsiooniga, mis teostab diversiooni meie rahvusriigi ja selle suveräänsuse vastu. Nad peaksid legitiimse võimu kehtestamise korral minema kohtu alla, kõik nende 75-ks aastaks salastatud kuritarvitamised, suurvargused ja sigadused tuleb avalikustada. Kaja Kallas võib ju reformierakonna poolt valimiseelsete valede ja e-genereerimise tulemusena saadud mandaatidega vehkida, aga õigusriigis ei peaks olema käibel ei valeraha ega „mustad“ mandaadid.
Aga Postimees jätkab: „Esiteks, Eesti alalhoidlik kvoodisüsteem on sobilik ja selle juurde tuleb jääda. Lääne-Euroopa kogemus näitab, et odava tööjõu sissetoomisest ei tule midagi head. Teiseks, probleemist tuleb rääkida. Eesti elamisloa pikendamise tingimuseks on lõimumine ja see ei tohiks olla naljanumber, vaid testiks oleks eksam, milles põrujad peavad lahkuma. Kolmandaks, kuritegude puhul olgu nulltolerants. Küllap igaüks meist viskaks majast välja külalise, kes lauahõbedat kotti ajab.“
Postimees võiks seda igati õiget kujundit veel edasigi arendada: ei tohi lasta asjal eskaleeruda olukorrani, kui hoopis külaline viskab meid meie enda majast välja, jättes lauahõbeda ja naised-tütred endale. Euroopa kogeb seda juba täiega.
Postimehe lugeja Allan Meriküla juhtkirja kommenteerides tõdeb:
„Liikuge ringi Tallinna mägedel – ulme. Eesti keelt ei kuule enam ja lisaks vene keelele hakkab tekkima mingeid täiesti arusaamatuid diasporaasid. Tänase poliitika valguses on meil vähemalt Tallinnas olemas samasugused “no go zone-id” nagu Rootsis kuhu ükski julge miilits ei julge ega taha oma nina toppida – see kõik on hetkel algusfaasis aga juba nähtaval. Õismäe oli kunagi eestlaste linnaosa, hetkel on siin eesti keele kuulmine tõeliselt päeva värskendav nähtus. Lisaks vene keelele on siia tekkima tõeline multikultuurne paabel – siin näeb liikumas ikka niivõrd värvikat seltskonda juba, et anna aga olla. Muutunud on ka see üldine pilt õues jalutades – ei näe enam eesti lapsi, noori peresid jne … selle asemel näeb mingeid arusaamatu päritoluga muulasi, prügi loobitakse kuhu juhtub, autosid pargitakse kuidas jumal juhatab (väga huvitavate erinevate riikide nr märkidega) jne jne jne.“
Selle kõige taustal on eriti küüniline Tallinna äsjakinnitatud eelarves raha eraldamine rassisti ja pedofiili Mahatma Gandhi kuju püstitamisele. Et toome eestlaste asemele mitte ainult võõrad inimesed, vaid veel ka võõrad kujud. Pean lugu härra Kõlvarti idamaisest päritolust, aga tema eestlase pool peaks siin lõpuks oma sõna ütlema. Ka Tallinnas põgusalt elanud ja parteilehes töötanud Dovlatov ei ole see figuur, mis oleks eestlaste pealinnas monumendina oodatud. „Paljud siit on läbi käinud“…
Kas me ei võiks juba üle saada sellest orjalikkusest – ühed võõrmonumendid eemaldame, teised püstitame?
Ivan Makarov