16.04.2020
Koroonapiirangute tõttu ei saa paljud inimesed töötada ja nende sissetulekud kannatavad.
Ühe Tartu Ülikooli vilistlase ja õppejõu omavaheline asi poleks ehk kajastamist väärt, kui poleks kummalist fakti: valuraha väidetava solvamise eest peaks väidetav solvaja saatma annetusena Eesti Inimõiguste Keskusele.
Kui inimene soovib saada väidetava solvamise eest valuraha, siis tuleks see raha suunata nii kohtuvälise kui ka kohtuliku lahenduse korral solvajalt solvatule, mitte aga annetuskohustusena kolmandale osapoolele. See devalveeriks annetuse kui vabatahtliku toimingu olemust. Annetus ei tohiks kunagi olla sunnivahenditega saavutatud.
Tegu on lisatingimusega, mis ei sobitu kuidagi juhtumi konteksti. Tehku õppejõud saadud rahaga mida iganes, selline lisatingimus on mõistmatu, eriti annetuse kontekstis.
Teisipäeva õhtul postitas ERRi teleajakirjanik ja Tartu ülikooli vilistlane Henry-Laur Allik sotsiaalmeediasse üksikasjaliku kirjelduse sellest, kuidas üks tema omaaegsetest õppejõududest püüab temalt kunagi õppeinfosüsteemis antud anonüümse kriitika eest üle 2000 euro välja nõuda.
“Nimelt on viimased kuu aega üritanud minu ülikooli endine õppejõud Ene Selart koos oma advokaadi Ivo Kallasega minult õppeinfosüsteemis antud tagasiside eest üle 2000 euro kohtuvälise kompromissi korras välja nõuda – täpsemini nad nõuavad, et ma annetaksin 2144 eurot Eesti Inimõiguste Keskusele,” kirjutab ta.
Ka ERR kirjutab: “Tartu Ülikoolis 2019. aastal ajakirjanduses bakalaureusekraadi omandanud Henry-Laur Allik kirjutas teisipäeva õhtul Facebooki postituses, kuidas tema endine õppejõud Ene Selart koos oma advokaadi Ivo Kallasega nõuab kohtuvälise kompromissi korras Allikult välja 2144 eurot. Seda negatiivse tagasiside tõttu, mille Allik 2017/2018 õppeaastal Tartu Ülikooli õppeinfosüsteemi (ÕIS) jättis. Summat nõutakse annetusena inimõiguste keskusele.”
Selliste lugudega on kurvad pretsedendid juba olemas: sihtasutus Perekonna ja Traditsioonide Kaitseks kogus annetusi inimestele, kes tembeldati kohtuotsusega Tarandi “peksjateks” ja kellet nõuti valuraha, ning saatis raha Tarandile, too aga nõudis raha meestelt endilt ja keeldus ka SAPTK makstud raha tagasi maksmast.
Kes ütleb, et ka sellest loost midagi taolist välja ei tule, sest pole ju teada, miks raha just inimõiguste keskus peab saama ja kas ta seda sellisel moel soovib. Seega, kui kohus (sinna lugu ilmselt ka jõuab) leiab tõesti solvangu toimunud olevat, siis vähemalt raha suunamist annetusena ei saa küll nõuda – tehku seda hageja ise.
Huvitav oleks teada ka üsnagi vasakliberaalse suunitlusega inimõiguste keskuse reageeringut – kas nemad soovivad rahastust läbi “trahvirahade”? Ja midagi ütleb see ka annetust suunanud õppejõu kohta.
Praegu kujuneks olukord, kus inimõiguste keskus saab mingis rahastamise kontekstis väita, et inimesed toetavad keskust, sest tunnetavad selle vajadust – näete, üks annetas koguni 2144 eurot.