Migratsiooniteemas ei ole midagi “tundmatut” – “granaadiühiskond” räägib enda eest

Euroopa sotsiaaluuringu tulemuste analüüsist ERR-is selgub, et isegi kokkuvõtet ei suudeta teha ilma ideoloogiat sisse kirjutamata.

“Vastanutest leidis 52 protsenti, et Eesti ei peaks lubama teisest rassist või etnilisest rühmast inimesi riiki või kui, siis ainult vähesel määral. Samast rassist või etnilisest grupist inimeste suhtes oldi märkimisväärselt sallivamad. Vaid veerand vastanutest arvas, et neid ei peaks üldse mitte või vaid vähesel määral riiki lubama,” kirjutab ERR.

Analüüsist puudub lihtne konstanteering, et tegu on täiesti normaalse mõtlemisega – näiteks eestlast seob euroopaliku taustaga inimestega ühine kultuuriruum, mis aga erineb aafriklaste või araablaste omast tugevalt. Pigem on analüütik vihjanud mingile “rassismile”, kuigi sallivamad ollaksegi endasuguste vastu, sest nendega on rohkem ühist.

Rõhutagem, et eestlastest erinevad “rassid ja etnosed” tähendavad samaaegselt ka erinevat kultuuriruumi. Täpsustatult – analüüsis rõhutakse küll rassilisele ja etnilisele erinevusele, aga “unustatakse”, et need rassid ja etnosed on elanud ajaloolistel põhjustel mujal ja on seetõttu teistsuguse mõttelaadi, mentaliteedi ja kasvatusega.

Rassi ja rahvuse hindamise juures on tugev mõju ka teistel teguritel, mis võivad mõju avaldada, näiteks usuline taust – kindlasti ollakse rohkem valmis tervitama süüria kristlast kui moslemit, sest esimene on lähemal kogu Euroopat mõjutavatele kristlikele väärtustele. “Teisest rassist” mõiste paneb kõik ühte patta.

“Vastanutest on 93 protsenti selle poolt, et Euroopa Liidu kodanikel peab olema võimalik elada, töötada, õppida ja tegeleda ettevõtlusega kogu Euroopa Liidus. /…/  Paradoksaalselt näevad eestlased Euroopa Liidu kõige olulisema murekohana aga sisserännet, mida peab üle poole vastanutest oluliseks probleemiks. /…/ Viimasel ajal on poliitilisel tasandil ja ühiskonnas laiemalt tekitanud kõneainet nii võõrtööjõu kui ka välistudengite viibimine Eestis,” väidetakse uuringus.

Tegelikult pole seal mingit paradoksi – EL-i sisest rännet vaadatakse kui eurooplaste ruumis liikumist, kuid vastumeelne “sisseränne” on tõenäoliselt see, mis toimub Kolmandast maailmast, ennekõike Ukrainast, Aafrikast ja moslemiriikidest, nii tööjõu kui üliõpilastena. Pole ju mitte keegi kunagi nõudnud soomlaste või sakslaste rände piiramist, vaid ikka väljaspoolt EL-i tulijate pidurdamist. EL-i piires on probleemiks vaid eesti keele väljatõrjumine inglise keele poolt.

Uuringus on üsna sassis ka see, kuidas on inimeste arvates migratsiooni mõju majandusele seotud etnose ja rassiga – kui inimesed on mures oma keele ja kultuuri pärast, mida teised kultuurid ohustavad, siis on nad mures ka majandusmigratsiooni pärast, mis ongi selle ohu kaasatooja. Asjalikuma analüüsist oleks vaadeldud ka näiteks seda, kas eestlane ei hinda aafriklast-moslemit lisaks kultuurierinevusele ka töökultuuri erinevuse järgi teisiti – Mustalt Mandrilt tulnud pole just töökuse poolest hinnatud, ja moslemiperes töötab tavaliselt vaid mees.

Uuringusse on sisse toodud ka “kultuuri rikastamine”, samas kui keegi pole kunagi paika pannud, mida see tähendab – mida annab näiteks aafriklane eesti kultuurile? Nende tantse? Kombeid? Kirjandust? Teatrit? Kõik see ikkagi väga tugevalt nii aafrika kui euroopa etnoste põhine ja segunedes ei toimu rikastumist, vaid tekib subkultuur, mis jääb kaugele tegelikust rahvuskultuurist.

“Õnnelikumad inimesed on üldjuhul positiivsemalt meelestatud ka sisserände osas. Samuti kalduvad teisest rassist inimeste osas sallivamad olema need eestlased, kes usaldavad nii riigi poliitilisi institutsioone kui ka õigussüsteemi,” väidab uuring.

Tõepoolest, kui inimene ei muretse oma rahva pärast ja lubab võõraid lahkelt sisse, siis on tal üks mure vähem ja õnne rohkem – iseasi, kas ka siis, kui meil saavad no-go-tsoonid olema ja etnorassilised vähemused maju põletavad. Mis aga puutub usaldusse riigi institutsioonide vastu, siis muidugi ei usalda neid just immigratsioonivastased – kuidagi on ju need tuhanded neegrid Tallinnasse jõudnud.

Täiesti meelevaldne on lause: “Ettevaatlikkus või hirm võõra või tundmatu vastu võib viidata ka inimeste võõrandumisele ning sisemisele ebakindlusele, mida võimendavad ka kaootilised ja ettearvamatud ajad.” Tegelikult pole kogu migratsiooniteemas midagi tundmatut – Rootsi näide on olemas ja see näitab, kuivõrd ummikusse on jõudnud üks granaadiplahvatuste ühiskond.

Uuringus on seega nähtav immigratsiooni vastu olevate inimeste demoniseerimine või lolliks pidamine a la “sisemine ebakindlus” – tegelikult teab suurem osa neist täpselt, mille vastu ollakse.

Lõppjärelduseks on: “Kokkuvõtteks selgus ESS-i uuringust, et eestlased ei pea sisserännet riigile kasulikuks. Eestlastest leidis 41 protsenti, et immigrandid muudavad Eesti riigi elukoha mõttes pigem halvaks ning vaid 24 protsenti näeb immigrantides võimalust muuta Eesti elu paremaks.”

Päris “pirn” tuleb lõpus: “Taoliste hoiakute muutmine eeldab aga selgemat ja järjepidevat kommunikatsiooni nii ettevõtetelt kui ka kõrgkoolidelt, kes värbavad välistööjõudu või -üliõpilasi.” Ehk siis on migratsioonivastased tobukesed, kelle ajud vajavad täiendavat komposteerimist.