Miks Eesti meedia ei vääri ja ei vaja riiklikku kriisirahastust

Eesti,
- Updated
Ajakirjandus sipleb kahe maailmavaate vahel.
©Uued Uudised
Ajakirjandust objektiivsus enam ei köida, esikohal on klikid internetis. Pilt on illustratiivne.

Eesti erameedia oli üks esimesi, kes kriisi saabudes käe riigi poole välja sirutas, saades osaliselt äraütleva vastuse kaudse lubadusega hiljem vaadata.

Miks ajakirjandus ei vääri maksumaksja raha eest toetamist? Sest nad vassisid juba riigilt raha küsides.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

“Eelmine nädal väljendas Eesti rahva tõelist usaldust Eesti ajakirjanduse vastu. Saame öelda, et kriisipäevadel on käinud sõltumatuid Eesti ajakirjandusväljaandeid lugemas praktiliselt kõik täiskasvanud eestlased. See on enneolematu usaldus ja tunnustus,” kirjutas meediaettevõtete liit.

Täielikult ebaeetiline on juba kriisiaegse loetavuse kasvu sidumine usaldusega meedia vastu. Salapärase haiguse saabudes tormavad kõik inimesed mõistetavalt infot otsima ja ennekõike püütakse seda leida ajalehtedest. Kas nad aga selle neist lehtedest ka leidsid?

Meediaettevõtete liit sidus seega kriisiaegse infonälja kohe enda professionaalsuse ja usaldatavusega, mis aga ei pruugi sugugi tõele vastata.

“Maailmas toimuv vajab endiselt kvaliteetses vormis kajastamist,” kirjutab liit. Kui kvaliteetne on näiteks Õhtulehe lugu “Vanavanaema tervenes koroonast, sest armastab moosisaia süüa”? (ÕL, 5. aprill). Mis signaali see annab?

Eesti meedia probleemiks on liigne poliitilis-ideoloogiline kallutatus – kui kellelegi tahetakse “ära teha”, siis väänatakse tema sõnu tundmatuseni, mis aga tekitab segaduse.

Siseminister Mart Helme tuletas pressikonverentsil meelde oma lapsepõlve, kui koroonaviirust veel ei olnud ning külmetuse vastu aitasid soojad sokid, hanerasva määrimine rinnale ja sinepiplaaster. Meedias ilmus selle peale massiliselt lugusid, milles väideti, et need olevatki Mart Helme soovitused ka koroona vastu.

Kui väljaanded levitavad selliseid jutte lihtsalt selleks, et EKRE liidri mainet maha teha, siis tavalugeja võib suurest sõnadeväänamisest soovituse välja lugedagi, seda enam, et Mart Helme on suure osa eestlaste seas populaarne. See on asi, mida meedia oma kõmunäljas ei arvesta.

Kui džemmi- ja hanerasvajutud hakkavad meedia vahendusel levima kasvõi näiliselt soovitustena, siis tekitab ajakirjandus paraja tohuvabohu. Mille eest neile siis maksumaksja raha anda?

Näiteks Delfi kubiseb tendentslikest lugudest, mille eesmärk on täiesti poliitilis-ideoloogiline. Kuidas leiab lugeja juttudest, mis on kirjutatud ärategemise tujus, artikli, mis räägiks tõtt?

Kui lugeja tabab Delfi valetamast poliitilistel teemadel, siis mis alust on uskuda, et ta vahendab õigesti koroonainformatsiooni? Praktiliselt kogu erameedia kubiseb ju lisaks ka esoteerilistest Vanga ja Mangi lugudest.

Mõnuga edastatakse lugusid, milles Reformierakonna juhtliikmed, Peeter Rebane ja paljud teised räägivad koroonaviirusest kui looduse ja universumi kättemaksust inimkonnale – kas lugejal on lihtne usaldada teadlase raskevõitu sõnastusega, kuid tõest artiklit sealsamas kõrval?

Eestil on olemas maksumaksja ülalpeetav rahvusringhääling, kelle kohuseks ongi riigi sõnumeid edasi anda. Kogu ametliku ja kontrollitud info saab üles panna sinna, ERR-i portaali ja telesaadetesse. Erameediat pole ametliku info edastamiseks sugugi vaja, eriti kui sellesse umbusklikult suhtutakse.

Muidugi on selleks vaja mõningast puhastust rahvusringhäälingus. Uudiseid tegema tuleb panna sõltumatud professionaalid, ideoloogid nagu Kannel, Sildam, Tralla ja mitmed teised tuleb saata varupingile või panna näiteks meelelahutusveergu tegema.

Koroonauudiste edastamise aluseks peab olema nii info usaldatav taust kui ka professionaalsed ajakirjanikud. Kui suur osa eestlastest, peamiselt konservatiivsed rahvusmeelsed inimesed, peavoolumeediat ei usalda, siis ei saa selle hoolde ka objektiivse info edastamist jätta.

EPL/Delfit peetakse sotside häälekandjaks, millele annavad kinnitust ka seal töötavad vasakpoolsed-liberaalsed ajakirjanikud nagu Krister Paris, Vilja Kiisler, Vahur Koorits ja mitmed teised. ERR-i ja Postimehe ajakirjanikke, nagu Sildam ja Tralla, peavad paljud opositsiooni toetajateks, millest ka nende kaldus kajastused.

Usalduskriis meedia vastu on ilmselgelt olemas, mida nad ise ka ei räägiks – kes koera saba ikka kergitab, kui mitte tema ise, eriti kui lobikauss kaugemale nihutatakse. Seda, et peavoolumeedia on valitsuse vastu, kellelt ta samas raha küsib, näitab lausa iga päev – ajakirjandusest ei leia peaaegu ühtki lugu, kus kritiseeritaks Reformierakonda ja Kaja Kallast.

Eesti meedia võiks ennast kasvõi kriisiolukorras kokku võtta, alustada iseendast, mitte teistest, ja tõestada kord, et ERR-i, Postimehe, Delfi või Äripäeva artiklit võib usaldatavaks pidada nii multikultimõtetega sots kui ka rahvusmeelne ekrelane. Siis on ka maksumaksja nõus talle mõne rahatähe ulatama.

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused