08.03.2020
Ka loodus ärkab naistepäevaks.
8. märtsil tähistame naistepäeva. Tuleb loota, et koroonapaanika ja ründav feminism ei suuda seda helget kevadist tähtpäeva rikkuda ning ka keskkonnaäärmuslaste üleskutse loobuda naistele lillede kinkimisest, erilist vastukaja ei leia.
Naistepäeval peaks meil jätkuma oidu, mitte pookida sellele ilu ja armastust väärtustavale tähtpäevale külge poliitilist taaka ja erinevate ideekogukondade kallutatud suhtumist väljendavaid hinnanguid. Me elame maailmas, kus kahjuks esineb üha rohkem põhjendamatut tigedust, vaimset ärevust ning rumalust toitvat kuulsusejanu. Identiteediraskused sunnivad ka šoti juurteta mehi seelikut kandma ja pealtnäha tasakaalukaid naisi tegelema vastassoo mahategemisega.
Viimati harrastati taolist madalast enesehinnangust johtuvat väljaelamisteraapiat 5. märtsil toimunud arutelul „Naised poliitikas 100+“, kus vasakpoolsete vaadetega daamid püüdsid mitmel erineval moel tõestada, kuidas naised on poliitikas stagneerunud meestest tegusamad ja nupukamad.
Aga milleks taoline närviline vajadus pidevalt rõhutada, et naised on meestest paremad? Jäägem 21. sajandi esimesel veerandil siiski truuks põhimõttele, et mehed on naistega võrdsed ja köök pole ei naiste ega meeste pärusmaa, vaid sobivate eelduste kokkulangemisel suurepärane paik eneseteostuseks läbi hurmava kokakunsti.
Naised on meil edukad nii äris kui poliitikas, teaduses, kunstis, kultuuris. Lisaks on nad maailma parimad emad ja universumi kaunimad elanikud. Mida siin vaielda ja üksteisele näpuga vibutada! Elu on liiga lühike ja aeg kulda väärt, et seda mõttetule vastandumisele raisata.
Naistepäev on igati tore pidu koos lillede, embamiste ja suudlustega, päev, mis muudab ka kõige maskuliinsema mehepoja meeldivalt tähelepanelikuks. Naistepäeval märkame rohkem ilu tähendust, malbuse tohutut jõudu, naeratuse imetabast võimet kurjust võita, naeru vabastavat ja ravivat olemust. Lõpuks pole ju oluline, kas silmad on pruunid või sinised, kuuludes naisele, keda armastad, on need igal juhul ilusad.
Tore, et sellel aastal on naistepäev ka Eestis puhkepäev, nagu paljudes naisi hindavates riikides mujal maailmas. Eriliseks muudab selle tõik, et vabaks pole naistepäeva andnud mitte riigikogu, vaid kalender, mis on nii põline dokument, et selle pädevust ei julge vaidlustada isegi soovolinik, ammugi mõni suvaline elus pettunud põhimõtteline naistepäeva vastane.
Mõelgem, mida tähendab öelda, et naistepäev on pühapäev. Äkki saab selles lausungis peituva võimaluse adumisest julgust ka poliitikute kõhklev seltskond, taastamaks naistepäeva staatuse tööst vaba ja muretu tähtpäevana. 2001. aastal tehti meil viimati katset naistepäev vabaks anda, ent tolleaegne parlament, milles enamuse moodustasid mehed, polnud selliseks žestiks veel valmis. Kas nüüd juba on?
Edu naiseksolemise keerulises ja erutavas kunstis! Õnne, kordaminekuid, oskust end elus kehtestada ja hoolitseda looduse imelise loomingu eest, kes teis elab! Head naistepäeva!
Mustamäe Linnaosakogu liige Vsevolod Jürgenson