26.06.2019
Riigieelarve tasakaal on igas ühiskonnas võtmeküsimus.
Küsitluste tulemusi kommenteerides tuleb objektiivsuse huvides alati rääkida ka taustast – Norstati uuringu tulemus annab võimaluse äraspidisteks järeldusteks.
Eestis on juba aastaid esitletud tasakaalus eelarve fetišit, mis tahes-tahtmata jätab ühiskonnale kindla suhtumise külge. Seda enam, et inimestele pole selgitatud seda, miks ja kuidas lastakse riigieelarve tasakaalust välja, kuidas seda taastatakse ja miks see protsess vajalikuks võib osutuda. Või siis räägitakse kogu protsessist vaid negatiivses võtmes.
Reformierakonna valitsemise ajal on eelarve tasakaal muudetud suisa jumaluseks ja ilmselt paljud inimesed ei mõtle enam oma peaga, vaid usuvad ettesöödetud teooriaid. Tundub ju tasakaal ka oma pere eelarves normaalsena, kuid ei võeta arvesse näiteks seda, kui sageli me laename uue kodu ostuks või liisime endale uue auto.
Eelarve peab mõistagi olema kontrolli all selles mõttes, et riiki ei laenaks ennast lõhki, vaid et võetud kohustused oleksid jõukohased ja tagasimaksmine reaalne. Mõnikord on selleks, et lahendada riigi ees seisvaid probleeme, mida oma jõududega on raske saavutada, mõistlik võtta soodsat ja jõukohast laenu.
Suur osa eestimaalastest leiab, et tasakaalus riigieelarve peaks olema valitsejate eesmärk, selgus Ühiskonnauuringute Instituudi tellitud Norstati küsitlusest.
Riigieelarve tasakaalu teemal esitati küsimus: „Riigi eelarvestrateegia kohaselt on riigieelarve sellel ja järgmisel aastal puudujäägis ning jõuab tasakaalu 2021. aastal. Kas Teie arvates peab tasakaalus riigieelarve olema valitsuse eesmärgiks?“ 79 protsenti vastas sellele küsimusele “jah” või “pigem jah”, 12 protsenti “pigem ei” või “ei” ning kaheksa protsenti ei osanud oma seisukohta öelda.
Küsimus on üles seatud kuidagi kummaliselt – inimestelt pole küsitud mitte otsest arvamust eelarve tasakaalu kohta, vaid justkui selle kohta, kas puudujäägi peab aastaks 2021 kõrvaldama. Sellisele küsimusele vastatakse mõistagi jaatavalt, kuid uuringutulemus annab võimaluse väita, et inimesed on üldiselt eelarve puudujääki laskmise vastu. Enne küsimust on antud vastav vihje, mis võib inimese mõtetele teise suuna anda.
Teaduse rahastamise teemal paluti inimestel öelda: “Kas teaduse rahastamist peaks tõstma ühe protsendini SKT-st isegi siis, kui see suurendab riigieelarve puudujääki?” 66 protsenti vastas sellele küsimusele “jah” või “pigem jah”, 20 protsenti “pigem ei” või “ei” ning 14 protsenti ei osanud oma seisukohta öelda.
Teaduse rahastamise puhul ongi inimesed pigem valmis eelarve puudujäägiks, kuid rahastamise suurendamist nad toetavad. Samas on karta, et selleski küsimuses pole tavakodanikul mingit ülevaadet sellest, kuidas teaduse rahastamine peaks kulgema – kas näiteks on vaja nii palju raha anda sotsiaaluuringutele, kus uuritakse mingeid soolise ebavõrdsuse ilminguid või inimeste vastuvõtlikkust mingitele “euroopalikele väärtustele.” Meie inimene kujutab ette, et raha antakse laboris rähklevale prillipapast professorile, selle aga saab bakakraadiga ja pöetud peaga noor feminist.