15.10.2019
Kool on tegelikult koht, kus lisaks õppimisel ka võisteldakse paremuses, mitte ei istuta vati sees. Pilt on illustratiivne.
Eesti ühiskond jätkab lumehelbekeste kasvatamist, kus neid üritatakse igati vati sees eluks “ette valmistada”.
Lapsevanema küsimusele, kas kooli spordipäeval osalenud laste võistlustulemused on isikuandmed ning kas nende tulemuste nimeline avaldamine koolistendil või lastevanemate meililistis on lubatud, vastanud õiguskantsler Ülle Madise leiab, et selliste tulemuste avaldamisest kolmandatele isikutele peaks hoiduma, vahendab BNS.
Madise sõnul on seadusega keelatud laste tervist, erivajadust, õppeedukust, käitumist, arengut, koduseid olusid ja muud isiklikku kirjeldavate andmete sattumine kõrvaliste isikute kätte. Selline info võib saada kiusamise ajendiks ja tingida halva kohtlemise. Laste edasijõudmist ja õppeedukust peegeldavad andmed on õpilase isikuandmed, millele juurdepääsu võimaldamine kahjustaks oluliselt õpilase eraelu puutumatust.
“Õpilase hindeid ja muud edasijõudmisega seotud infot on õigus teada üksnes lapsel ja tema vanemal või eestkostjal,” märkis Madise. Tema sõnul võib õpilane keelata oma hinnete avaldamise ka oma vanematele või eestkostjale.
Seega siis soovitatakse laste võistlustulemused varjatuna hoida, et säästa laste tundeid – veel enamgi, laps võib ka ise ema-isa eest hindeid varjata. Keda me siis koolides tegelikult kasvatame? Sport ju ongi see valdkond, kus tulemused ergutavad parem olema!
Samal teemal on Postimehes just sõna võtnud kolumnist Mihkel Mutt, kes ütleb alustuseks, et hingelised kannatused kuuluvad olemuslikult inimmaailma ja ergutavad muutustele. Ta võtab aluseks hiljutise diskussiooni rahvastepalli teemal, kus selles mängus leiti palju ebainimlikkust – kolumnist aga vaatab asja teisest küljest.
Nii ütleb Mihkel Mutt, et kui last ei võeta rahvastepalli meeskonda, siis meeldiv see muidugi pole – aga see tekitab ka trotsi ehk soovi ennast tõestada! Kuidas aga see trots saab tekkida, kui spordipäeva tulemusi varjatakse, võistluslik moment on kadunud ja osalejad on kõik üks hall mass?
Mihkel Mutt ütleb, et mõnigi läbi elatud alandus on pannud inimesi rohkem pingutama ja paljud on tänu sellele jõudnud vägagi kõrgele. Ka Eesti muusikamaastikul on mitmed noored lauljad rääkinud sellest, kuidas nad olid koolikiusamise ohvrid, kuid tänu läbielatule on nad nüüd elus kaugemale jõudnud, kui nende kiusajad.
Mõistagi ei saa sellega koolikiusamist õigustada, aga õigustada saab seda, kui karmide sporditulemuste avaldamine kellegi hinge riivab – see annab ka stiimuli pingutada. Mihkel Mutt ütlebki, et mida hakkab too spordiplatsil õnnetu inimene tegema tulevikus, kuid teda töökohakonkursil välja ei valitagi?
Kolumnist märgib, et kogu see laste “kaitsmine” karmi maailma eest on osa laiemast paradigmast, mille varjatud ideaaliks on “disainida” olend, kes oleks eatu, sootu ja rahvuseta, kitsa eriala ja “laia” maailmavaatega, õpitult abitu globaalkodanik, kelle mõistus on IT-vahendites lahustunud ja keda eristab robotist eestkätt madal solvumislävi ja kõrge teadlikkus oma õigustest.
Kui nüüd võrrelda õiguskantsler Ülle Madise ja kolumnist Mihkel Muti seisukohti, siis näeb selgelt, kes sooviks “uut inimest” ka Eestis luua. Ja spordiplats pole koht, kus “õrnhingi” vorpida!
UU