18.07.2022
Nagu karta oligi, kujunes esmaspäev selle valitsusefarsi tõttu „päeva sõela“ jaoks materjalivaeseks, sest kõik see igav lima kipub sõelast läbi libisema.
Õhtuleht oli ehk leidlikum ja asetas oma portaalis peauudised nõndamoodi, et ülemise loo pealkirjaga anti hinnang alumise loo sisule (vt. kuvatõmmis).
„Esmaspäeval toimus riigikogus erakorraline istung, kus ametisse astus uus valitsus. Valitsuse ametisse astumisel andis riigikogu ees suulise ametivande peaminister. Seejärel kirjutasid vande tekstile alla kõik ametisse astuva valitsuse liikmed. President nimetas valitsuse ametisse esmaspäeval kell 14. Alar Karis ütles ministritele kõneldes, et tegemist ei ole kriisivalitsusega, vaid kriiside lahendamise valitsusega. „Kui kujundlikkust otsida, siis peate olema tuletõrje või kiirabi valitsus. Kusjuures, maja ei tohi maha põleda ja patsient peab ellu jääma,“ kirjutab hommikuti ilmuv õhtune leht.
Jääb selline mulje, et president ei ole „kujundlikkuse otsimisega“ pingutanud, või siis jälle usaldas seda tööd mõnele laisast profaanist nõunikule. Aga mulle meeldib see „kusjuures“: seda teavad ju ka lapsed, et tuletõrje eesmärk ongi põlevate majade kustutamine (et nad ei põleks maha), ja kiirabi eesmärk – et patsiendid ei sureks (ellu jääksid).
Aga siis on ju ka Alar Karis „kusjuures“ president.
+ + + + + + +
Inimeses, kes on suhteliselt diivanispordi kauge ja ei jälgi tähelepanelikult spordiuudiseid, võib juhuslik kokkupuude nendega tekitada segaseid tundeid, ja seda eriti kohaliku jalgpalli tasemel. Mõelda vaid: mingi raugaeelikust kräsupea Brasiiliast Getulio Aurelio korduvalt kasutas seksuaalselt oma hoolealust lapseealist valget eesti tüdrukjalgpallurit, ja ei tehtud talle raisale siin mitte kui midagi ei kohtus ega mitteametlikult. Jultunud kaabakal jäi õigust ülegi.
Täna aga Postimees kirjutab, et „toimusid eurosarjade kolmanda eelringide loosid, kus said oma võimalikud vastased teada ka Paide Linnameeskond ja FCI Levadia.“
Mitte et ma saaksin aru, mida tähendab „kolmanda eelringide loosid“ (nii originaalis), aga peavoolumeedia on meil teadagi lohakas ja kirjaoskamatu. Ja nähes Postimehe pilti ei saanud ma samuti esialgu aru, kes seal peal on: kas „Eesti südame“ meeskond, meie jalgpalliklubide euroopalikud vastased või siis eurojalgpalli fännid LAV-ist. Aga kindlasti edu „meie omadele“! Uhke tunne on Eesti ja meie kodumaise spordi eest, et me nii kõva spordirahvas oleme!
Ainult pärast ärgem halagem, et meie eesti rahvuskoondis saab igal pool nahutada, sest kui te palkate suure raha eest leegionäre ja nad võtavad meie klubides ära kohad, kus võiksid õppida kõrgetasemelist mängu meie kohalikud andekad poisid, siis nii jääbki: Eesti on mitte Euroopa, vaid lausa Aafrika jalgpalli ääremaa.
+ + + + + + +
See, et Eestis ei kanta enam üle patoloogilist putivisiooni, on muidugi hea ja oleks pidanud ammu need kloaagid kinni panema. Kuid Eesti võimud käituvad alati nii, nagu vene vanasõnas: „enne kui kõu ei kärgata, mats risti ette ei löö“.
Kuid me jäime siiski ilma korralikust ajuinvaliidide komöödiast. Kurikuulus Dmitri Kiseljov oma totaalses propagandashows „Vesti nedeli“ näitas musta huumori, sadistliku anekdoodi ja sõdur Šveiki sõjapajatuste geniaalset verdtarretavat sünteesi.
Nad seal ju rõõmsalt reklaamivad seda, kui suuri summasid saab venelase, burjaadi või kelle iganes terroristi pere, kui võsuke saab Ukrainas sõjasaaki tassides või kedagi vägistades surmava songa.
Perele kohe kukub 5 kuni 7,4 miljonit rubla, see on ju vapustav äriidee, vene Nokia! Tõsi küll, kõigile seda raha bürokraatia tõttu ei maksta, aga „kõik“ sellest ju ei tea.
Ja Kiseljovi keskses Rossija (RTR) nädalasaates näidati Ukrainas mättasse löödud sõjaväelase Aleksei Malovi vanemaid. „Poja mälestuseks ostsime uhiuue Lada!“ uhkusega räägib surnud dessantväelase särava näoga isa.
See rahvas on lootusetu.
Ivan Makarov