25.10.2022
Eesti peavoolumeedia: kõik sõltub jalutusrihma lubatud pikkusest
EPL-iga toimub midagi kohutavat: ekremaania seal toimetuses on võtnud juba sellised mõõtmed, et hakkad juba mõtlema selle ajakirjanike turvalisusele: kui helmefoobia kinnisidee on niivõrd kinnistunud ajudesse, siis inimesed võivad nendes umbsetes ruumides hakata teineteist vigastama.
Kui lood „pahast EKRE-st“ ilmuvad iga natukese aja tagant, mitu tükki päevas, siis meenutab see vene küla, mis oli küla nagu küla ikka: mehed jõid, andsid eitedele natuke tappa ja koerad laisalt klähvisid: auh, auh, auh… Ja siis muutus haukumine äkki lakkamatuks, nagu siis, kui küla lähistel uitab mingi karu. Vanamehed haaravad oma kärbikud, sinise silmaga naised kiljuvad, Georgi lintidega lapsed nutavad. Paanika kasvab, kuid karu ei ilmu, kõik lähevad samakat jooma, aga demokraatia ketikoerad ikka klähvivad öö läbi ja nii mitu kuud järjest. Meie puhul märtsini.
Järjekordne EPL-i EKRE-teemaline oopus kannab pealkirja „Hannes Nagel: kolm Kremli sõnumit, mida EKRE levitab“.
Kõigepealt tekkib küsimus, kes see H. Nagel üldse on. Leht täpsustab: Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi nooremteadur. Tallinna Ülikooli nimi on iseenesest diagnoos, kuna sealt juba aastaid kostub üle maa karistussalklase Mart Raua pojapoegade verejanuline hüüd ja hartlebhoneckerlik sõjakisa. Siin tuleb meelde, et Erich Honecker suri Santiagos ja on sinna ka maetud. Ma ei saa aru, mida see lapsevankri-Hartleb siin Eestis veel otsib ja seega rikub kenakest saksa punanahkade Tšiili-traditsiooni. Ta võiks lapsendada mõne siinse nooremteaduri ja minna koos temaga p..se. Selles mõttes et pampasse.
Aga nooremteaduri Nageli loost tsiteeriksin vaid esimese rea, sest lugu on isegi peavoolumeedia hallil taustal erakordselt nüri, nagu kogu TÜ sotsiaaldemokraatlik professuur: „Eesti ühiskonnas on EKRE üheks eesmärgiks ilmselt Ukraina toetamise vajalikkuse kahtluse alla seadmine.“
EKRE eesmärk on tegelikult eesti riigi ja eesti rahva püsimajäämine, et meie inimestel oleks nende oma riigis inimväärne elu. Kui nooremteadur peab Ukraina toetamiseks meeletu hulga ukraina passiga venelaste vastuvõtmist ja Eesti täielikku üleujutamist hämara taustaga Venemaalt tulnutega, siis on ta juba küps Tallinna Ülikooli mõnd tõsisemat ametikohta vastu võtma, sest tema intellektuaalne tase on kahtlemata selle asutuse tipp. Saagu kasvõi rektoriks, hullemaks kui praegu see estofoobne pesa niikuinii ei muutu.
+ + + + + + +
Aga ERR-is ühendas Nageliga oma hääle „kirjanik ja Riigikogu keskerakonna fraktsiooni nõunik“ Katrin Pauts.
ERR-is avaldatud pildil on autori pilk iseäralikult murelik, kui mitte öelda rohkem. Võib-olla selgitab see loo enda robustset ja hüsteerilist sisu. Ja algas see juba mõned aastad tagasi: 26. mail 2019. aastal ilmus Delfis lugu „Katrin Pauts: olen hull? Ei ole hull? Tahaks olla nagu teised ja teha mis iganes normaalne inimene minu vanuses peaks tegema – aga vot samas ei tahaks ka!“
Seal kirjutas ta muuseas järgmist:
„Kuna mul ei ole mingit mõtet seda enam varjata, siis olgu kohe öeldud, et olen oma elukese jooksul saanud kaks psühhiaatrilist diagnoosi. Esimene oli depressioon. Kui mulle sel ettekäändel pidevalt haiguslehti andnud arst kahtlustavaks muutus ja mind töölt viilimise eesmärgil simuleerimises süüdistas, sain uue diagnoosi — bipolaarsus. Lõpuks ka see ei pidanud paika ja olen pidanud nüüd virelema sootuks diagnoosita, ise hull nagu märtsijänes. Tähendab, ma ise arvan sageli, et olen peast soe ja aeg-ajalt tundub see teistelegi nii. Sageli, kui teised mind hulluks peavad, ei arva ma ise küll, et mul midagi valesti oleks. Sama tihti, kui arvan, et nii, nüüd tegin midagi nii jaburat või ebakonventsionaalset, et hullus kiirgab minust nagu kolmesajavatine lambipirn ja kuma peaks Lätimaalegi ära paistma, lohutavad teised hoopis, et kõik tundub väga normaalne. See ajab koledasti segadusse. Ütlen seda küll huumoriga pooleks, aga sihukeses segaduses olen olnud suurema osa oma elust. Olen hull? Ei ole hull?“
No kõigepealt palju õnne keskerakonna fraktsioonile nii õnnestunud nõuniku valiku puhul Stalnuhhinile, Repinskile, Repsile ja teistele teie silmapaistvatele vaimuinimestele. Aga tulles tagasi Katrin Pautsi värskeima ERR-i poolt avaldatud loo juurde teeme väikse refereeringu seal sisalduvatest sajatustest EKRE aadressil:
„Ilmselt asjaosaliste palgatud PR-gurude mõjul võimendatav suur vastasseis, Reformierakond vs EKRE ehk “valgus vs deemonid”, nagu seda meile viimastel nädalatel pähe tambitakse, on vastikumaid nähtusi, mida mu 45-aastased silmad on tunnistanud. Süda läheb pahaks, sest sellest ei võida keegi peale otseste asjaosaliste… Reformierakond kahjuks “unustab” sihilikult, et EKRE sünnitasid oma liiga pika valitsemisaja jooksul ju nemad ise. Kes teine saanukski tekitada nii otsest kui ka kujundlikku “ääremaad” ehk peremeesorganismi, millest paremäärmuslus praegu toitub ja kosub nagu must hallitusseen?… Samas ma ei halvusta EKRE valijaid, kes on mu silmis lihtsalt segaduses ja tülpinud inimesed. EKRE meenutab Eesti erakondade hulgas enim ususekti ja nood jahivadki teatavasti elus pettunuid. Nende loosungid on dogmaatilised ning lubadused taevamanna – ebarealistlikud asjad, mida on tore uskuda, ent mis kunagi teoks ei saa. See lahmides räuskav seltskond küll toitub kurikuulsast ääremaast, aga ei paranda seal midagi, vaid mürgitab igaüht, kes tema miasme sisse hingama juhtub. EKRE ei ole ühiskonna ravi, vaid hävingut külvav seentõbi. EKRE-le, mis toitub vaesusest ja pettumusest, ja Reformierakonnale, kes oma hoolimatuse ja ülbusega EKRE võimalikuks tegi, on vaja alternatiivi. Liitev, mitte lõhkuv jõud on mu siira arvamuse kohaselt praegu hädavajalik Eestile, demokraatiale, meile kõigile. See ongi Keskerakonna koht ja olemise õigustus.“
Lugupeetud Jüri Ratas, kas Te tõesti tahtsite sellist keskerakonna „olemise õigustust“, nagu see teie nõuniku faktidevaba sajatusi täis lugu, mis meenutab haiguslugu? ERR-i käest on muidugi mõttetu küsida, miks seal avaldatakse selliseid tasakaalutuid ja eetiliselt eemaletõukavaid lugusid.
Sellel, et Katrin Pauts on nii patoloogiliselt räuskav ja agressiivne põhiliste poliitiliste konkurentide suhtes, on muugi selgitus, kui tema enda poolt mainitud diagnoosid: ta ise tunnistab, et kandideerib Riigikokku.
„Olen süsteemi aukudest korduvalt läbi kukkunud. Olen tundnud, et mu riik on mind alt vedanud, viimati näiteks möödunud suvel, kui ootamatult kirjanike laenutustasu kärbiti ja millest saigi mind poliitikasse tõuganud murdumispunkt,“ kirjutab Pauts ERR-i portaali loos.
Kui eesti kirjanikule ei anta raha, läheb ta jah kurjaks.
+ + + + + + +
Aga ka kohalik venekeelne meedia avaldab EKRE kohta imelikke asju. Eriti paistab siin silma Postimehe vene filiaali poolt avaldatud lugu „IGOR KALAKAUSKAS / Ajal kui Kaja Kallas mõtleb ainult Putinile, EKRE rikastub pööraste hindade abil“.
Vene sõna „наживаться“ tähendab rikastuda inetul kombel, saada hõlptulu. Venekeelsed valijad, kes vähemalt kommentaariumites suhtuvad EKRE-sse üsnagi soosivalt, loevad seda Kalakausi pealkirja ja saavad teada, et EKRE hoopis rikastub nende kallidusest tingitud vaesumise arvelt.
Äärmiselt alatu pealkiri, aga Postimees ongi muutunud.
+ + + + + + +
Ja lõpetuseks rahvaasemike töisest argipäevast. Riigikogu majandusosakond hoiatab:
„Lp Riigikogu liikmed ja kantselei teenistujad! Seoses teisipäeval, 25. oktoobril toimuva avaliku koosolekuga „Miiting kalurite individuaalkvootide vastu“, on autode parkimine lossiesisel platsil kella 08.00-st kuni 13.00-ni oluliselt piiratud.“
Ei tasu unustada, et üks keskerakonna fraktsiooni parimaid poegi on rahvasaadik Kravtšenko, kelle sõiduki liikumist ja parkimist lossiesisel platsil segada küll ei soovitaks. Ta on ennegi üritanud seal inimesi alla ajada. Naiivsed kalurid võivad ju seda mitte teada.
Ivan Makarov