03.09.2022
Tuntud anekdoodis sellest, mis vahet on pessimistil ja optimistil, öeldakse: pessimist ohkab – „issand, kui halb kõik on, hullemini ei saa minna…“. Seepeale vastab optimist rõõmsalt: „saab, saab!“
Pärast Yana Toomi, Filipp Losi ja Mihhail Stalnuhhini vene meedia poolt ohtralt levitatud ja võimendatud eestivaenulike vihakõnesid oli tunne, et on saavutatud mingi põhi, sest esimene ässitas narvalasi mässule, teine võrdles tänast Eestit juute hävitanud fašistliku Saksamaaga ja kolmas sõimas eesti valitsust „fašistideks“ ja „natsideks“.
Aga nüüd murti põhjastki läbi ja mindi veelgi madalamale: portaali tribuna.ee juht Leonid Tsingisser avaldas täna raevuka loo „Rahvavaenlased“, mis algab sõnadega: „Mis juhtub, kui Vabaduse Rist samanimelisel väljakul äkki puruneb? See on ju klaasist. „Aga meid mille eest karistatakse?!“, siiralt ja nördinult hüüatavad siis nn patrioodid…“.
Selline tore vihje terroristliku kättemaksu võimalikkusele ja põhjendatusele. Ülimalt kirju äri- ja poliitilise taustaga Tsingisser on tige: ta kirjutab, et hiljuti oli tema portaal välja heidetud Eesti meediaettevõtete liidust KAPO soovitusel „väljaande avameelse eelarvamuslikkuse eest“.
No mida mees märatseb, portaali tegevust pole ju piiratud – võid edaspidigi avaldada oma putinistlikku iba, kuid parketikõlbulik oled sa nüüd ehk Venemaal, kus kõik võimu ja sõja suhtes vähegi skeptilised ajakirjanikud on kuulutatud välisagentideks, pagenud, sandiks pekstud või siis istuvad vanglas, nende toimetused läbi puistatud ja kinni pandud.
Ehho Moskvõ on likvideeritud koos Nobeli laureaadi juhitud Novaja Gazetaga, selline suurus nagu tagaotsitavaks kuulutatud Aleksandr Nevzorov varjab ennast välismaal, et maha ei löödaks, aga siin Tsingisser kurjustab, et temaga kõigest ei taheta ühe laua taga istuda. No ei ole kolleegidel sellist soovi, mis siis nüüd teha.
Eriti pärast seda Vabadussamba juttu.
+ + + + + + +
Viimasel ajal jääb mulje, et EV president jälle kuhugi kadus.
Ta küll luges lapsukestele 1. septembri puhul ette armsaid tervitussõnu, aga see on ka kõik. Nagu ei kurjustaks eurosaadik, et Narva rahvas ei hakanud linna rüüstama; nagu ei kutsutud peaministrit tapma; nagu ei sõimaks Riigikogu liige valitsust fašistideks; nagu ei karjuks Venemaalt palgatud režissöör nagu pöörane, et teda kui juuti tahetakse siin ahju ajada. Meil kohus otsustas, et last tänaval jalaga kõhtu löönud mees ei ole mitte milleski süüdi ja deklareeris, et valitsusjuhi Kaja Kallase elu hind võrdub tema surma soovinud traktoristi kümne elupäevaga.
Aga Kadriorus nuusutatakse sügislillekesi või mindi jälle paadimatkale. Kas siis ei saa anda inimesele palgata puhkust? Järgmise tööotsani ehk jõulutervitusteni on ju veel peaaegu neli kuud.
+ + + + + + +
Täna avaldas Postimees väga pika anekdoodi, aga millegipärast rubriigis „juhtkiri“. Loo nimi on „Mikk Marrani hiigelpalk paneb proovile ühiskonna õiglustunde“.
Selliseid standardseid pealkirju ja „mõttevälgatusi“ olen lugenud eesti meedias tuhandeid – iga järjekordne poliitmasuurikute sigadus, olgu see Ilissoni megapalk, Estonian Airi uimase soomlase gigapalk, riigikogulaste kuluhüvitiste eest salati ja maasturi ostmine, Repinski vembud, Repsi tembud, Savisaare trikid, Autorollo, Portorollo, Põhja-Eesti panga 10 miljonit, VEB-fondi 30 miljonit, Tallinna linnavõimude korruptsioon ja kinniistumised, ministrite ja linnasaksade ulmelised kompensatsioonid ja nii edasi – iga jumala kord leidus keegi tarkpea, kes täheldas mureliku näoga, et on pandud proovile kas rahva või siis ühiskonna õiglustunne.
Viimasel ajal ikka rohkem ühiskonna, kuna rahvas on nüüd rohkem nagu sõimusõna, valgete konservatiivide bande. Pinnal ujuv „eliit“ peab ennast ühiskonnaks, ülejäänud on aga Jürgen Ligi väljendit kasutades „ühiskonnaheidikud“.
Eesti rahva õiglustunne on ammu mahasurutud, nuiadega läbi pekstud ja mundris koerte poolt puretud. Pole enam mitte mingit õiglustunnet. See on ainult „eliidil“ rahapiruka jagamisel ja see saab riivatud siis, kui üks muidusööja saab näiteks 12 tuhat palka, aga teine muidusööja 10 tuhat kuus. Ja selle viimase poolehoidjate ja kaassööjate õiglustunne on muidugi riivatud ja pandud proovile.
Aga Postimehe õiglustundliku juhtkirja lugemisel võite piirduda kohe alguses välja toodud kolme „programmilise“ punktiga, mille kallal oli vist eriti kaua vaeva nähtud.
Esimene: „Mikk Marrani hiigelpalk tekitab keerukal ajal nördimust“. Tõlgin: mittekeerukal ajal on see OK ja ei tekita nördimust.
Teine: „Ametialast vangerdust saanuks teha ka avalikkust õrritamata“. Tõlgin: jah, kõige kergem on kinni mätsida siis, kui ei olegi vaja kinni mätsida, lihtsalt pööbel ei tea midagi ja ei virise. Salastame 30-ks aastaks ja asi JOKK. Gorbatšov on surnud, temaga koos ka glasnostj-avalikustamine.
Kolmas: „Marrani juhtum võimendab n-ö süvariiki uskujate seisukohti“. Tõlgin: vasakliberaalse Postimehe jaoks on süvariik hoopis „nö süvariik“, millesse „uskujate“ seisukohti ei ole vaja võimendada, sest nad on ju kõigest uskujad, isegi vastased mitte. Postimehe kollektiivne aju ei tule selle pealegi, et Marrani juhtum mitte ei võimenda süvariigi „uskujate“ seisukohti, vaid kinnitab neid.
Aga kirjapandud häma eest ei vastuta mitte selle nähtamatu autor, vaid kogu kollektiiv, nagu öeldi. See on ju juhtkiri.
+ + + + + + +
ETV ärkab suveunest, nagu siil pärast põuda: täna läks eetrisse „Maahommik“ koos uue saatejuhi Kerli Delloga.
No kas Delloga või siis Dellota, aga ajupesu hakkas uue hooga pihta: näidati „klassikalist“ eesti maaperet, kus Rasinal mõisahoones elab eesti-hindu õnneks ikkagi traditsiooniline tõesti armas pere, kes tegelevad mitte põllunduse, vaid kunsti ja kokandusega. Mulle isiklikult meeldis Indiast päris mehe siiras ingliskeelne vaimustus seoses sellega, et Eestis on ju nii üllatavalt puhas vesi! Muidugi me ei rooja ja ei viska laipu oma Emajõkke, see pole ju püha Ganges. Aga andkem aega atra seada.
Järgmisena näidati suvitaja maakodu, kus on suurel alal kolossaalsed kõverad klumbid osaliselt invasiivsete liikidega.
Multikultuurne ja eksootiline on see eesti kaasaegne maaelu! Kõik nüüd maale maalima ja lillekesi kasvatama! Porgandi ja kartuli aga tellime Indiast.
Ivan Makarov