02.09.2022
Paistab, et Postimehe ja muu peavoolumeedia jaoks ei ole suuremat autoriteeti „vene küsimuses“, kui mittevenelasest estofoob Yana Toom. Skeem on selline: järjekordne fašistliku Venemaa kodanik ütleb jälle mingi jälkuse Eesti kohta ja siinsed väljaanded seda kilgates levitavad – alguses venekeelsed, siis eestikeelsed (ma väldiksin selles kontekstis mõistet „eesti väljaanded“).
Kui saast on juba piisavalt laialdaselt laiali tassitud ja laotatud, otsitakse taas üles kutseline eestivihkaja Yana Toom, kes kinnistab laimu ja võimendab seda vihakõnet omaenda pahatahtlike lisandite ja valedega. Ja kogu see eestivaenulik koprofiilia läheb kordustrükki.
Õhtul avaldas Postimees loo „Toom Filipp Lossist: ta sõnastas emotsionaalselt selle, mis vaevab paljusid eestivenelasi aina rohkem“.
Esimene mõte oli: Kirkorovit lubati ikkagi lossis ja ta käis kogunisti Kadrioru lossis vastuvõtul. Päris nutikas perekonnanime eestindamine: oli Losj (Лось), ehk eesti metsade suur ja mitte kõige intellektuaalsem sarvikloom, ja äkki sai loomast loss, nagu kõrvitsast sai tõld ja hiirtest hobused. Aga pange samas vaimus edasi, rahvuslehelased, vähemalt nalja saab.
Alguses tõdeme, et Toom valetab, nii et belomorilõhnaline suits suust, sest „paljusid eestivenelasi“ see, mida ütles mingi Losj, küll ei vaeva, seda enam et Vene teater ei ole venelaste hulgas eriti populaarne ja nad eelistavad iga kell Venemaalt toodud haltuurseid antrepriise. Kuid on lootust, et nüüd hakatakse rohkem käima ka vene provintsiteatris, sest Venemaalt siia suurt kedagi ju ei oodata. See oleks nagu ETV+ efekt: kui kaotati võikad Kremli kanalid, kasvatas samuti väga provintsilik ei-liha-ega-kala ETV+ enda auditooriumi kohe mitmeaastasest pooleteisest protsendist veidi suuremaks.
Venelased ei tea ja ei tahagi teada, kes on see Losj teatrist, mida administreeris pikemat aega „mingi eestlane“ Allikmaa. Ka ei vaeva neid enamuses see, mida „sõnastas“ mitte emotsionaalselt, vaid evabiisakalt ja pahatahtlikult siin ennast viie aasta jooksul priskeks söönud Losj, kes kontrakti lõppedes tahtis enne Venemaale tagasikolimist endale alibit, nagu ta oleks „natsi-Eestis“ sõdinud venekeelse elanikkonna õiguste eest. Viis aastat mõnules ja vegeteeris – ja enne lahkumist otsustas teha nii, nagu Venemaa vägistajatest okupandid teevad lahkudes nende poolt tühjaks röövitud ukrainlaste korterist: jättis oma roojased autogrammid põrandale, lauale ja isegi lakke.
Aga kuna Yana Toom on alati igasuguse alatuse ja jälkuse poolt, kui see õõnestab eestlaste riiki, siis muidugi valetab ta kokku, et tema enda üritus „vaevab venelasi aina rohkem“. Ta juba avaldas ETV+ saates kaks korda järjest kahetsust, et miks Narvas ei läinud löömaks. Ta lootis sellele, aga pettus ja ei häbenenud seda avalikult tunnistada, kuna meie poliitikud, v.a. Raimond Kaljulaid, määrisid seda, mida nendele ja kõigile eestlastele näkku sülitati, mööda oma täissöönud lõustu laiali, nagu noorendavat geeli.
Toom eksib ka siinsete venelaste suhtes, kellel on siin üsnagi rahulik ja jõukas elu elada, nii et keegi ei tahtnud siit õudusest kallile kodumaale kolida, kuigi Putin kutsus, pakkus raha, maju ja tööd oma kaasmaalaste ümberasustamise riikliku programmi raames. Aga otsigu lolle teises kohas – siinsed venelased vastasid talle sellega, et kõik keeldusid lahketest pakkumistest ja ka ei nõustunud Toomi „uue pronksiöö“ unistusi täitmast.
Toomilt midagi muud kui igasse skandaali oma küüneviha lisamine ei tasu oodatagi, aga Losj käitus ootamatult ikka väga alatult mitte ainult eestlaste ja venelaste, vaid seekord eriti juutide suhtes, kaitstes oma madalat provokatsiooni holokausti looga ja väites, et venelased olevat Eestis samas olukorras nagu „judenfrei Eestis“. No ei ole ikka küll, aga juutide tragöödia seadmine oma kättemaksuvankri ette (et kontrakti ei pikendatud) on räpane käik.
Loomulikult ei poetanud Losj sõnakestki sellisest tegelasest nagu Idel Jakobson, aga äkki ta ei teagi. Nüüd pole tal Eestis enam midagi teha, kuid alles palgati Narva vabalava „eesti kultuuriga rikastama” umbkeelne Julia Aug, kes käis Eestiga aastaid kohut ja ajas Venemaa meedias samasuguse „judenfrei Eesti“ juttu, aga pälvis Siim Kallase fondi toetuse. Nii et nokk kinni, saba lahti. Eesti võimud jätkavad eestivaenulike „vene dissidentide“ importi Eestisse selle asemel, et ükskord juba kontrollida, mis teenete eest sai Yana Toom tema enda ema taotlusel eesti kodakondsuse.
+ + + + + + +
Täna külastas Vladimir Putin Kaliningradi oblastit, kus andis esimese koolipäeva puhul lastele tunni. Ja rääkis seal, et „tööarmastus on üldse eraldi anne, see pole lihtsalt, vabandage mind, kummist perse“.
Путин: «Трудолюбие – это вообще не резиновая попа» (postimees.ee)
Ilmselt mõjus vanainimesele praeguse kohtualuse Jüri Ševtšuki kõne kontserdil, kus poeet ja muusik ütles, et „kodumaa pole presidendi perse, mida peab kogu aeg ilastama ja suudlema“.
Tegelikult on Putiniga selles plaanis ammu midagi lahti. Kord ta suudles avalikult võõra poisikese paljast kõhtu, kord tegi nalja, et „kui vanaemal oleksid vanaisa suguorganid, siis poleks see mitte vanaema, vaid vanaisa“.
Vallatu rõvetseja on see sõjaroimar. Loodetavasti ei hakka tema huvi laste tagumike vastu praegu kaitsma siinsed lgbt organisatsioonid, sest see paistab ju „nende inimene“ olevat.
+ + + + + + +
Täna avaldas Maaleht loo „Astrid Kannel: keegi oleks nagu puistanud meie peale lollikstegevat tolmu“.
Pangem tähele: Kannel ei peagi silmas toda puru, mida riigitelevisiooni AK inimestele iga päev silma ajab.
„Aktuaalse kaamera“ uudisteankur keeldub olemast ETV ikooniks, küll aga leiab, et õppimine on igavene teekond vaimse ilu suunas, nii võiks ka oma elu viimasel päeval midagi õppida,“ kirjutab maainimeste leht.
Selle jutu lõpp ajas küll judinad peale, see koht viimasel päeval millegi juurde õppimisest: no et surija õpiks ära mingi viisijuppi ja vilistaks ärasaatmisel kirstust peielauda kibelvatele omastele, aga olgu.
Köitvam on hoopis see, et „uudisteankur keeldub olemast ETV ikooniks“. Kas Astrid Kannelile siis käiakse selles asjus peale?!! Tegelikult meenutab see Putini lugu, kui teda taheti kanoniseerida ja temast ikooni teha. Üks välismaal redutav vene ajakirjanik ütles seepeale, et hiilgav mõte, kuid kõik käigu ikka nagu kord ja kohus. „Las kõigepealt esitavad meile Putini säilmed. Kõigepealt säilmed, siis kanoniseerimine.“
Maaleht kirjutab: „Ta on tümitanud Moskvas pressikonverentsil avalikult Vladimir Putinit“. See on hea, aga äärmiselt ebatäpne väide. No esiteks on pressikonverents avalik üritus ja „mitteavalikult“ ei õnnestuks seal „tümitada“ ka parima tahtmise juures.
Teiseks ei tümitanud ikka midagi, vaid esitas kohmakalt üsna lapsiku küsimuse „kõuts Leopoldi“ vaimus, nii et kohe oli näha, et ei viitsinud küsimust ette valmistadagi. Teiseks Putin muigas ja matkis Kanneli aktsenti, nii et ei tea, kes keda „tümitas“. Ja Putini vastus oli minu mäletamist mööda „skolko možno?“
Selle Astrid Kanneli intervjuuga astus Delfi ikka korralikult ämbrisse: kuna Kannel on kallutatud propagandist ja kõik seda teavad, hakkas kommentaariumisse laekuma ainult kriitilisi postitusi. Kui neid kogunes paras hulk, kustutas Delfi kõik kommentaarid ja sulges kommentaariumi. Kõige naljakam on see, et üks screenshot läks siiski ringlema.
+ + + + + + +
Ja kuna me juba rääkisime ikoonidest ja säilmetest, siis veel sellel teemal: Sankt-Peterburgis teostas FSB esimesel koolipäeval läbiotsimisi „Surnute partei“ aktivistide kodudes seoses „usklike tunnete solvamisega“.
Surnute erakonna liikmed (tegemist on art-projektiga) viivad läbi sõjalistes matmispaikades ja kalmistutel „riigivastaseid aktsioone“. Nende koordinaator Maksim Jevstropov pages õnneks Gruusiasse kohe pärast Venemaa kallaletungi Ukrainale.
Meil Eestis selle erakonna analooge ehk „Surnute parteid“ ei ole, see-eest on surnultsündinud partei ehk vasakpoolsed „parempoolsed“.
Ivan Makarov