12.12.2019
EKRE Riigikogu saadik Paul Puustusmaa.
Neljapäeval õigusriigi teemalisel arutelul EKRE fraktsiooni nimel sõna võtnud Paul Puustumaa tõdes, et erinevalt Reformierakonna arvamusest on meil toimiv õigusriik ja sellele mingit nende moel serveeritavat ohtu pole.
“Mõnevõrra kummastas ja üllatas just tänase päeva esimene sõnavõtt, Kaja Kallase oma, kui sellesama õigusriigi ohu sirmi taga toodi välja eelkõige nagu koolitus sellest, kuidas me peame noa ja kahvliga sööma, või millest peegeldus välja, et sellesama oluliselt tähtsa riikliku küsimuse all püütakse teha iseenesest propagandat. Aga võib-olla see ongi meie tänane poliitiline eetika,” märkis ta.
Paul Puustusmaa tõi välja selle, milliseks on kujunenud tänane suundumus, mida esindab Reformierakonna nägemus. “Oleme olukorras, kui me oma teada õigusriiki ehitades seda bürokraatiast paksuks nuumame; kui me juristide salakeelt sisaldavate ambivalentsete õigusaktide teel ja toel seda riiki ametkondlikuks bürokraatiaks vormistame; kui me kõrgkoolis juriste koolitades õpetame, et demokraatia on see, kui anname vähemusele võimu enamuse üle, nagu seda selgitab demokraatia olemust üks täna meie Tartu Ülikooli riigiõiguse õppejõude; kus me teadlikult lepime riikliku suveräänsuse vähenemisega, millega omakorda devalveerime nii oma riiki kui ka oma põhiseadust; kui me riiki ehitades eemaldume rahva tegelikust tahtest ja soovidest. Seal on need tegelikud ohud ehk siis päris ohud, millest me räägime.”
Paul Puustusmaa hinnangul on Eesti probleemid selles, et demokraatiat ja õigusriiki vooderdatakse ähmastavate poliitikate ning ühiskonda ja selle stabiilsust vähendavate poliittehnoloogiate abil, kus opositsioon näeb oma ainueesmärki destruktiivsuses. Tähtsama tegevusmallina aga nähakse peavoolumeedia poolt palju kiidetud ja teadlikult valitud mittekonstruktiivset räuskavat tühja ja lahmivat monoloogi, mida hellitavalt kriitikaks nimetatakse.
“Ja siis nad ütlevadki, et see ongi see, mida me vajame ning mille kadumine võib ohustada meid, meie ühiskonda, demokraatiat, meie õigusriiki. Sellisel moel peidetakse õigusriigi kaitse fassaadi taha ühiskonna lõhestamise tee sooviga lammutada meie ühine rahvuskodu, mida on ehitatud meie isade näol ja meie esiisade tahte järgi. Et ei oleks valesti mõistmist, ma ütlen, et kriitika on ikkagi teretulnud ja oodatav, kui see kriitika on kreatiivne, loomulikele väärtustele tuginev ega ei ole haukuv tuule ja varjude peale,” selgitas Riigikogu saadik.
Puustusmaa sõnutsi ei eksisteeri ohtu õigusriigile, vaid eksisteerib oht õigusele, õiguskorra legitiimsusele ja rahvusriigile, sest õigust ja õigusemõistmist arendatakse üha aktiivsemalt vastuolus põhiseaduse olulisimate printsiipidega, mille üheks tähtsamaks on asjaolu, et õiglus prevaleerib õiguse üle. Teisisõnu, kui ei soovita järgida põhiseaduse nõuet, et õiglus on tähtsam kui õigus, või kui õigusemõistmises ühiskonna vajadused ning õiglustunne unustatakse sootuks ja valitsevaks saab formalism.
“Meie ühiskonna ees seisvateks põhiprobleemideks on see, et õigus kaugeneb õiglusest, et riik eemaldub riiklusest ja suveräänsusest ning võim võõrandub rahvast. Seesama võim, kes kardab oma rahvast ega julge talle anda kõrgemat otsustusvõimu enamaks kui ainult üks kord nelja aasta jooksul,” võtab Paul Puustusmaa kokku. “Seega on meil kui seadusandjatel ehk aeg kaaluda seda, et me vajame jõulist poliitilise paradigma muutust. Vajame peenhäälestuse efektiivset asendamist evolutsioonilise arenguga parema ning õiglasema riikluse poole, mis ei hülga oma esivanemate unistust iseotsustavast ja rikkumatust rahvusriigist. Nimetame seda siis liikumiseks ja teeks õigusriigist õiglusriiki, progressiivseks edasiminekuks stagnatsiooni rüpes hulpivast liberaalsest õigusriigist väärikasse oma kodanikkonda väärtustavasse õiglusriiki.”