10.08.2020
Paul Puustusmaa
Täna toimus väga omapärane riigikogu erikomisjonide ühisistung, mis oli kokku kutsutud opositsiooni poolt juhitavate komisjonide – riigieelarve kontrolli erikomisjon (Jürgen Ligi juhtimisel) ja korruptsioonivastane erikomisjon (Katri Raik juhtimisel) juhtide poolt.
Ühisistungile said kutsed peaminister Jüri Ratas, Riigiprokuratuuri süüdistusosakonna juhtiv riigiprokurör Taavi Pern ning Finantsinspektsiooni juhatuse esimees Kilvar Kessler.
Ühisistungi eesmärgiks oli leida kinnitust opositsiooni poolt konstrueeritud väidetele ja etteheidetele, mis eeldatavasti puudutasid rahandusminister Martin Helme poolt advokaadibürooga Freeh Sporkin & Sullivan sõlmitud lepingut.
Opositsioon otsis kinnitust põhimõtteliselt küsimustele,
* kas ja millised takistused esinesid selle lepinguga seonduvalt Eesti ning Ameerika Ühendriikide õiguskoostöös,
* kas rahandusminister on võtnud oma ametile mitteomase rolli ning toimetab üksi, Eesti riigiametitest lahus ning USA vahendaja toel,
* kas selle lepinguga seoses on täheldatav võimaliku mõjuvõimu ebakohane kasutamine, huvide konflikti, rahapesu tõkestamise, julgeoleku või riigi raha kasutamise võtmes,
* kas ilma USA advokaadibüroo lepinguta oleks saanud saavutada sama tulemust,
* millised on rahalised kohustused sellel lepingul,
* milleni tahetakse jõuda.
Tulemus oli ühene ja selge – kõikidele KAS-küsimustele sai vastata üsna selgelt EI!
Lisaks said saadikud (koos konfidentsiaalsuse järgimise kohustusega) vastuse küsimustele tasustamiste ja lepinguga seotud õiguste/kohustuste osas ning ka selles, et lepingu olulisim osa on Eesti riigi esindamine rahapesuga seotud kompensatsiooni saamises ehk suhtlemine USA erinevate institutsioonidega selles küsimuses, kui see vähegi võimalikuks osutub.
Siinjuures rõhutas Finantsinspektsiooni juht Kilvar Kessler, et olustikust on mõistetav, et antud tegevus hõlmab nii õigusteenust kui ka lobiteenust, milliste üksteisest eraldamine ei ole mõistlik. Ta rõhutas ka, et see leping on pigem Eestile kasulik, kui kahjulik (pigem positiivne kui negatiivne).
Riigiprokurör Taavi Pern omalt poolt tõi ka välja, et tegemist on meie õigussüsteemis unikaalse lahendusega, millega varasemalt pole kokku puututud.
Silmapaistev oli Jürgen Ligi positsioon kõikides küsitlusvoorudes, sest teemaväliselt püüdis ta kogu aeg välja nuruda komisjoni külalistelt kinnitust selle kohta, et tema ajal (rahandusministriks olemise ajal) oli rahapesu kontrolliga ikka kõik hästi ja parimas korras.
Tegin komisjoni istungi lõpus ettepaneku, et ühisistung kannaks ka mingit mõtet, võtta vastu avaldus, millega toetada valitsuse poolt ette võetud samme kompensatsiooni saamiseks ehk toetada selle lepingu sõlmimist.
Ettepaneku loogika lähtus sellest, et kuna opositsiooni kahtlustused tõendust ei leidnud, samas oli mõistetav selle lepingu püüd riigile kompensatsiooni saada, siis on mõtet seda ka toetada.
Minu ettepaneku katkestas Jürgen Ligi, kes selgitas, et sellise toetusavalduse vastuvõtmine ühisistungil pole võimalik, et resolutsioone võetakse vastu vaid konsensusega ning hääletamine otsustamisel on üldse lubamatu.
Sellega teavitas ta muuhulgas kohalolijaid, et tema niikuinii pole selgitustega rahul. Ja kuna juhtis komisjoni tööd, siis ei nõustu ta ühegi koalitsioonipoolse avaldusega.
Sellel teemal tekkis ka pisut suurem sõnelus, mis ühel hetkel muutus arusaadavaks selliselt, et koalitsiooni saadikuid enam ühisistungi ruumis näha ei soovita.
Põhimõtteliselt sellega asi ka lõppes ja edasi suunduti riigikogu koridori, kus ootasid ajakirjanikud.
Esmalt andsid kommentaare mõned koalitsioonisaadikud (Aivar Kokk, Urmas Espenberg), seejärel ilmselt ka opositsiooni saadikud.
Paul Puustusmaa