Pensionist vaadatuna läbi laste, säästude ja migrantide

Muretu vanadusepõlve kindlustavad nii säästud kui ka lapsed – nii on see läbi aja olnud.

Urmas Jaagant on Postimehes üles tõstnud teise samba teema, pannes selle pealkirja: kuidas panna plahvatama oma laste tulevik.

Laias laastus käib jutt sellest, mis saab siis, kui inimesed panevad raha tänasesse päeva ehk siis investeerivad heade soovidega oma laste tulevikku, kuid võtavad sellega raha enda vanaduspõlve arvelt, jäädes seega laste kaela peale.

Sellega seoses tuleks rääkida ühest probleemist, mille üle arutletakse Lääne-Euroopas aktiivselt ja mis puudutab Idast, sealhulgas just Araabiast ja kogu islamimaailmast tulevaid migrante.

Sealses ühiskonnas on mees perepea ja toitja, mis tähendab, et nende teenitu lähebki peamiselt pere ülalpidamisele – mehele on perele kõige vajaliku tagamine auasi. Seega on Läände saabunud migrantide seas väga levinud see, et nad ei investeeri vanadusse ehk pensionifondid nende raha ei saa.

Selle tahuga kaasneb teinegi oluline moment – idamaises kultuuris on vanad au sees ja lapsed võtavad nende eest hoolitsemist ülima loomulikkusena. See teeb jällegi migrantide puhul nulliks huvi pensionifondidesse investeerimiseks, mis tähendab, et nende hoiustavat raha, mida kasutatakse tavaliselt majanduse turgutamiseks, tulema ei hakka, kui vaid seadus seda raha oma jõuga korjama ei hakka.

Migrandid võivad mistahes moel põhjalikult integreeruda, kuid kohustust vanemate eest hoolitseda ei võta neil ükski liberalism – seega pole lääneliku pensionisüsteemi ülalpidamist neilt oodata. See tähendab suuresti ka seda, et migrantide töö, kuid nad seda teevadki, ei aita vananevale Euroopale pensione maksta.

Peale selle on idamaist päritolu migrantidel kodumaal suured suguvõsad, keda aidatakse raha kojusaatmisega. Nii investeerivadki nad teenitavat raha oma pere hetkevajadustele, toetades pigem laste haridusse, samuti läheb nende raha kodumaale.

Euroopa saab migrantidelt vaid maksud, nende tarbimine elavdab majandust ja nende tehtud töö kasvatab ettevõtete konkurentsivõimet, mis tähendab, et raha riigikassasse tuleb neilt vaid kaude (peale maksude).

Kuivõrd suur osa migrantidest ei tööta, siis väärtusi nad ei loo, vaid tarbivad sotsiaaltoetuste kaudu teiste loodut. Kuna migrantidest mehed üldjuhul ikkagi kõrgepalgalistele töökohtadele ei pääse (nad tulevad peamiselt probleemsetest riikidest, kus haridust ja läänelikku tööõpet ei saa), siis töötavad nad madalapalgalistel, sellega aga peret ära ei toida – moslemite naised ju üldjuhul tööle ei lähe, mees on ainus rahateenija.

Nii hakkavad nad pere suuruse pealt saama riiklike toetusi, sest neil ei tule elatusmiinimum välja – migrandipere hakkab rohkem saama kui annab. See ongi lääneliku poputava ja poliitkorrektse migratsiooni suur viga, mis ei lase migrantidest suuremat kasu saada.

Migrandid on tegelikult ülimalt mittetootlikud, sest probleemriikidest tulnuna pole neil haridust, väljaõpet, arusaama majanduse ja rahanduse toimimisest, pealegi ei soosi nende kultuuriruumist pärit mentaliteet, tavad ja traditsioonid lülitumist läänelikku majandusmudelisse. Nii ongi massimigratsioon mõttetu, sest oma kaasavõtud kultuuriruumis, mis kaasneb suurte kogukondadega, nad sihtriigi väärtusi tunnistama ei hakka ja sealsesse süsteemi ei lülitu.

Mis aga puutub pensionidesse, siis ka Eestis ei hakka ei neeger ega araablane meile pensioni tootma. Hakkama tuleb saada oma töö, oma õigete valikute ja oma säästudega, mille loomisel ei ole tegelikult ei ettevõtja, riik ega mistahes fondid kellegi sõbrad – nad tahavad vaid teie raha.

Normaalses ühiskonnas loovad inimesed endale mistahes moel säästud vanaduspõlveks, kuid ka laste ja vanemate hea läbisaamine ei luba ühelgil põlvkonnal hätta jääda.

UU