24.04.2019
Vanasti olid Delfis oraaklid, nüüd on seal koha sisse võtnud sibid. Pilt on illustratiivne.
Delfist vaatab vastu avalik viha EKRE vastu. See on ilmne näide sellest, kuidas vasakliberaalsed propagandatöötajad on ajakirjanduse kaaperdanud ja pesevad ajakirjanduse sildi all lugejate ajusid.
Viktoria Ladõnskaja-Kubitsa artiklist torkab silma süüdistus EKRE vastu vihaõhutuses ja karmis retoorikas. Naispoliitik pole ilmselt jälginud kogu Eesti poliitilist elu sellest hetkest, kui rahvuskonservatiivid võimupoliitikasse ilmusid – aina laim ja valed erakonna vastu, kes julges teistest eristuda. Ilmselt ongi EKRE sõnapruuk sellest ajast üha otsekohesemaks muutunud.
Taavi Rõivas süüdistas EKRE-t sisuliselt Vao seinapõlengus. Siiani pole teada, mis seal tegelikult juhtus ja kas mitte asukad ise tikkudega ei mänginud, kuid pole lahendit ei politsei poolt ega keegi pole ka rahvuskonservatiivide ees vabandanud. Riigi kõrgem juhtkond ehk mitmed ministridki süüdistasid erakonda ka Mary Jordani juhtumi puhul, paraku osutus seegi väljamõeldiseks. Õigluse huvides olgu öeldud, et kummagi juhtumi puhul ehk EKRE-t otseselt ehk ei süüdistatudki, kuid meedia abiga loodi foon, kus ei jäetud võimalust teistmoodi arvatagi.
Mida peaks rahvuskonservatiivid sellise sopavoolu peale tegema? Muidugi ütlevad nad karmilt vastu, sellega aga pole solvumispõlvkonna lillelapsed harjunud. Kui ajakirjanik küsis Martin Helmelt, kas too vabandab Tarandi ees, vastas Martin: “Mille eest? Tarand peaks ise vabandama selle eest, et ta selline mölakas on!” Ja intrigandist Tarand ongi mölakas, sellest saab tegelikult kogu Eesti ühiskond südames aru, sest see polnud tal kaugeltki esimene kord koosolekuid segada, aga lillelastel tekitab selline rahvuskonservatiivi otsene ütlus “uih-aih”-efekti – see on paraku teie probleem!
Kui rääkida EKRE retoorikast, siis mille poolest on parem Eesti Ekspress ja Erik Moora? “Purjus minister puges põõsasse ja kutsus ema appi” – selline pealkiri laiutab Delfis. Oleks selline pealkiri näiteks Uutes Uudistes ja näiteks Kaja Kallase kohta, oleks terve vaenuleer tagajalgadel püsti, aga Moorale on see otsene mõnitamine justkui lubatud! Rääkimata sellistest vigadest, et minister polnud tollal minister, ta polnud purjus, vaid jääknähtudega ja ema ta appi ei kutsunud – Moorale ilmselt aga plaksutatakse sellise vihaõhutusliku loo peale.
Krister Parise lugu Helmede valedest on samuti üks emotsioonipurse. Kõigepealt – kogu see EPL-i Faktikontroll on täielikult savijalgadel. Enamik fraase on üles korjatud näiteks raadiojuttudest, kus Helmed tõesti üldistavad, ümardavad arve või panevad kokku erinevad võõrtööjõukategooriad, näiteks ukrainlaste sisserände arvu puhul – sel puhul ei arutleta tavaliselt mitte täpsete numbrite teemal, vaid migratsioonist üldse. Kui jutt on slaavi sisserände ohust, siis ei hakata otsima täpset numbrit ega komakohti, vaid öeldaksegi “kümneid tuhandeid” – sellises arutelus pole hetkel tähtis täpne arv, vaid suurusjärk ja kontekst.
Teiseks kasutab Faktikontroll täiesti üheülbalist metoodikat – näiteks väidet, et homoseksuaalsus on ebanormaalsus, lükati ümber Freudi kirjaga ühe gei emale ning Ameerika Psühholoogide ja Psühhiaatrite Liidu seisukohaga 1970. aastatest. Esiteks – Freud võis selle kirja kirjutada lohutuseks, ja teiseks, see psühholoogide-psühhiaatrite otsus tekitas suure süüdistustelaine, kus neile pandi pahaks teaduse kaasamist ideoloogilistesse heitlustesse. Kui Faktikontroll selliseid asju ei arvesta, vaid “tõestab” väidete tõesust või ebatäpsust vaid neile sobivate tõenditega, siis pole see seltskond grammigi parem kellestki, kelle ütlusi nad kontrollivad.
Delfi puhul on hea see, et sellise sopavoolu peale kaotavad nad ise lugeja usalduse – kogu see saast läheb peale vaid neile, kes EKRE-vihas värisevad. Mõistlik lugeja saab aru – kui kedagi nii räigelt pekstakse, ju ta siis ikka midagi õiget öelnud on.