16.11.2018
Selline näeb välja kartellipoliiitikute arusaam ilmaelust.
Rändeleppega seoses on Eesti poliitikud asunud teadlikult tegema emotsionaalseid ja täiesti põhjendamatuid avaldusi, eriti taas kasutusele võetud Vene kaarti välja tuues.
Margus Tsahkna ütles, et neljapäevase otsusega võttis valitsus Ungari eeskujul isolatsioonipoliitika, mis on tema hinnangul Eesti iseseisvusele ohtlik tee. “Seda poliitikat dikteerib Kreml,» kommenteeris Tsahkna Postimehes.
Tegu on täielikult valede ja rumalate järeldustega. Esiteks ei aseta Eesti ennast isolatsiooni ÜRO “soovituslikust” leppest eemale jäädes – kas siis USA ja Austraalia on edaspidi isolatsioonis? Ei, nad lihtsalt suunavad ise oma migratsiooniprotsesse! ÜRO liinis tuleb selliseid resolutsioone pidevalt ja nendest kõrvalejääjaid on samuti palju.
Veelgi mõttetum on väide, nagu lõikaks Eesti kõrvalejäämisest kasu Kreml – Venemaa pole ju teatanud rändeleppele vastuseismisest, seega on ta hoopiski Tsahkna-Mikseri-Paeti leeris. Hoopiski tõenäolisem on see, et rändelepe on Kremlile kasulik – nad näevad praeguse rändekriisi taustal ette, kuidas migrantidest üle ujutatud Euroopa muutub nõrgemaks, seda lõhestavad vastuolud põliselanike ja migrantide vahel seoses viimaste arvu järsu suurenemise ja nende poputamisega, riikide majandused nõrgenevad tänu tohututele migratsioonikulutustele, mis pärsivad ka nende kaitsevõimet. Rände-Euroopa muutub Venemaa jaoks üha mõjutatavamaks.
Venemaa ise ei kaota rändeleppele alla kirjutades mitte midagi – Krimmi annekteerimine näitas, et nad sülitavad rahvusvahelistele lepetele, ja maailma üldsusel pole mingeid võimalusi Kremli mõjutada. Venelased lihtsalt ei tee seda, mis lepetes kirjas ja midagi ei juhtu – näiteks Kesk-Aasia migrantidel on Venemaal väga vähe õigusi. Venemaa ei hooli toimiva sõjamasina nimel isegi oma rahva jõukusest – ammugi ei hakka ta neegreid poputama! Oma migratsiooniprobleemid lahendab Venemaa ise, olgu see rändelepe olemas või mitte!
Tsahkna muretseb selle pärast, et kui Euroopa ei suuda rändeleppe pärast kokku leppida, muutub ta Venemaa ees kaitsetumaks – tegelikult muutub just ühiselt migrante vastu võtma soostunud Euroopa üheskoos Venemaa ees nõrgemaks. Täiesti mõttevõimeta kartellipoliitikud näivad arvavat, et niigi lõhestunud Euroopa muutub migrantide tulles monoliitsemaks – ei, migrandid just muudavadki sihtriigid vastuolude rägastikuks, mis on iga agressori eelis.
Sots Marina Kaljuranna sõnul näitas valitsuse otsus ÜRO ränderaamistiku kohta seda, kui habras võib olla riigi välispoliitika – tema arvates on valitsus valmis väga lühinägelikult ohverdama Eesti välispoliitilised põhimõtted. Paraku ei märka Kaljurand seda, et Eestil polegi oma välispoliitikat, sest rändeleppele iga hinna eest alla kirjutamine ei näita oma välispoliitika olemasolu – see näitab, et Eesti diplomaatia sõltub teiste arvamusest ja heakskiidust. Kui leping polevat väidevalt siduv, siis miks on meil vaja seda tingimata alla kirjutada – neid asju võib ju jõudumööda ka ise ellu viia, lähtuvalt võimalustest ja olukorrast.
Kummaline on ka presidendi sõnavõtt: “Valitsuserakondade üksmeele ootamatu lahtumine on võimaldanud nädal aega kütta ühiskondlikku hüsteeriat, inimestele valetada ja haiget teha,” väidab ta. Kellele tehti haiget? Seda alles hakatakse tegema, kui rändemass Eestile peale valgub!
“Just koostöö on see, mis on seni kõige paremini aidanud hoida Eestit ja eestlust, tagada meie riigi julgeolekut ning suurendada meie inimeste majanduslikku heaolu,” väidab Kaljulaid. Kui koostöö toob siia kasvõi kümme tuhat neegrit ja araablast, saab Eesti riiki vähem olema nii oma inimeste turvalisuse tagamises kui ka majanduslikus sõltumatuses ja heaolus, eriti aga eestluse osas – kas Teise maailmasõja järel siia toodud 300 000 muulast on meid kuidagi tugevamaks teinud, riiki sidusamaks muutnud ja eestlust tugevdanud (Ida-Virumaa näide)?
Kartellipoliitikud ei tungi kunagi protsesside sisusse, vaid piirduvad pealispinnaga, sidudes iga asja inimlike aspektidega – ainult et nende inimlikkus piirdub võõraste ja kaugete teemade, mitte oma rahvaga. See rahvas aga andis nelja päevaga 10 000 allkirja rändeleppe vastu!
Kõigi kartellipoliitikute paanika põhineb sellel, mida hakatakse Eestist mujal arvama – Eesti rahva arvamus ei ole seni kedagi huvitanud ja sellest ei hoolita. Väga hoiatav ka ka see, et Eesti suveräänsusel põhinev otsus rändeleppest eemale hoida tõi kaasa mitmete välisriikide saadikute sekkumise Eesti siseasjadesse.
UU