24.10.2018
Põlevkivi on Eestis ka keemiatööstuse tooraineks.
Teisipäeval 23.10.18 toimus Riigikogus olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Eesti vajab põlevkivienergeetikast väljumise strateegiat ehk Põxitit” arutelu.
Kogu teemakäsitlus on väga lai, seetõttu vahendavad Uued Uudised vaid EKRE saadikute poolt kõnetoolist välja öeldud arvamusi. Olgu märgitud, et rahvuskonservatiivid põlevkivist loobumist hetkel tõsiselt ei võta, pidades seda pigem energeetiliseks julgeolekuohuks.
EKRE saadikutest esimesena küsis Jaak Madison ettekandjalt: “Te tõite oma ettekandes korduvalt välja fakte, mis peaks tõestama, et Eesti jalajälg maailmas on globaalselt on kõige suuremaid CO2 heitmete osakaalu poolest, mida pidi tõestama ka OECD raport. Kuid kui me võtame Eesti rahvaarvu, siis 1,3 miljonit pole võrreldavgi teiste geograafiliselt sama suurte riikidega. Samas on olemas ka raport aastast 2017, mis tõestab, et Eesti õhk mikroosakeste osakaalu poolest õhus on Euroopas kõige puhtam. Kas te näete selles kahes väites vastuolu? Ja teine kiire küsimus. Põlvamaal on suremus suurem kui Ida-Virumaal – kas te oskate äkki seda seletada?”
MTÜ Rohelise liikumise juhatuse liige Mihkel Annus selgitas, et OECD raport räägib süsiniku jalajäljest. “Kui me räägime õhu puhtusest, siis reeglina me räägime peenosakestest. Need on kaks täielikult erinevat asja, me ei saa seda samal skaalal näidata. Kui me räägime tõesti CO2 heitmest, siis Eesti on tumepruun või must plekk maailmakaardil, peenosakesed regionaalselt on täppkoormused,” rääkis ta. Põlvamaa kohta ei osanud ta selgitusi anda, kuid Ida-Virumaal on tema sõnul varane suremus probleem, mille ühepõhjusena on välja toodud põlevkivisektor, täpsemalt sissehingatavad katserogeensed osakesed, mis põhjustavad südame- ja veresoonkonna ja kopsuhaigusi.
EKRE saadik Raivo Põldaru küsis selle kohta, et kui Euroopa paiskab 5% kogu maailma CO2 heitmest, siis Eesti osa Euroopa omast on omakorda 0,9. “Kuidas meie võitlus ja meie olukorra parandamine muudab maailma kliimat, sest paraku me oleme üks osa sellest tervest maailmast, kus meie oleme kui sääsk elevandi või lihaveise turjal, kellel on ükskõik, kas me hammustab teda või ei hammusta?” päris ta. “Me peame sellega tegelema globaalselt, sest see küsimus laiemalt võttes on globaalne,” kõlas Mihkel Annuse vastus lühendatud kujul.
Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere ettekande kohta küsis Martin Helme: “Teie ettekandes oli üks tore pilt, kus oli näha, et maailm muutub aeg-ajalt muutub külmemaks ja aeg-ajalt soojemaks. Need ajaraamid olid seal väga pikad, 1000 kuni 100 000 aastat. Akadeemikuna te kindlasti teate, et vaidlus selle üle, mis tekitab kliima muutust, kas see on inimtekkeline või millestki muust tulenev, on elav debatt, mitte otsustatud asi. Me ei tohiks ennast seada lukku mingisuguste keskkonnaaktivistide loosungite peale. Mind rohkem huvitab see tuumajaama jutt, kus te ütlesite, et tänu poliitilistele otsustele, eelkõige desünkroniseerimisele, kliimaleppele ja muudele asjadele on tuumajaam muutunud meie jaoks võimatuks. Minu küsimus teile: millest peaks Eesti poliitikud, akadeemikud, ametnikud lähtuma, kas sellest, et Eesti energia oleks Eesti inimestele võimalikult odav ja kättesaadav, või sellest, et oleks abstraktselt ära hoitud mingi kliimamuutus, mis ei ole inimeste põhjustatud?”
“Akadeemia püüab vältida valikuid kahe alternatiivi vahel, kui vähegi võimalik. Tavaliselt on alternatiive rohkem. Akadeemia on päris kindel, et looduses on tohutult asju, mida me ei tea, aga kui me tahame teada, siis me leiame uusi alternatiive,” vastas akadeemik Tarmo Soomere.
Järgmisena võttis sõna Henn Põlluaas: “Kuigi Eesti olevat üks hirmsamaid saastajaid, on Eesti õhk puhtaim Euroopas. Näiteks India saastab sama palju kui terve Euroopa Liit, samamoodi Filipiinid, ja neid näiteid võib tuua väga palju. Eesti osa kõiges selles on praktiliselt olematu. 2017. aastal oli Eestis 105 tuulevaikset päeva ja taastuvenergia tootmise osakaal oli praktiliselt nullilähedane. Millega me siis ikkagi asendame põlevkivienergeetika? See ei ole tuuleenergia, see ei ole bioenergeetika, teie sõnul ei olevat ka mitte tuumaenergeetika, elektri import samamoodi seda ei asenda. Tšehhid näiteks on öelnud, et nemad ei kavatsegi kivisöeenergeetikast loobuda, sest see kahjustab nende riiklikke huve, nende majandust, ja on lihtsalt utoopiline. Mis siis meie alternatiiv on, kas küünlavalguses istumine? Aga mis siis jääb üle, elektrit sisse ostma hakata? Siis me muutume täiesti sõltuvateks kõikidest teistest riikidest ja hinnakõikumistest. Ja kogu jutt ja teema energeetilisest julgeolekust kaotab viimasegi mõtte,” Tarmo Soomere vastust kokku võttes oleks selleks päikeseenergia kasutamine, kusjuures tõenäoline väljapääs on hajatootmine ja hajasalvestus.
Jaak Madison rääkis sellest, et arutelu pealkiri Põxit annab ühiskonnale vale signaali. “Ma tunnen head meelt, kui inimesed tunnevad muret globaalse jalajälje ja meie elukeskkonna pärast, kuid siduda Eestit justkui vastutajana kogu maailma ees, on meelevaldne ja kindlasti ka vale,” väitis ta, korrates üle, et kogu maailma mastaabis on meie osakaal 0,05%. “Fakt on ka see, et 4% SKT-st on märkimisväärne summa. See on üle 100 miljoni euro iga-aastast otsest tulu meie riigieelarvesse, kuid palju suurem mõju on see, et nii otseselt kui kaudselt on selle sektoriga seotud 20 000 inimest. Eelmisel aastal andis see tööd Ida-Virumaal üle 7300 inimesele. Kui keegi rohelistest või lihtsalt naivistidest lillelastest tuleb rääkima, et Põxit on väga vajalik, sest me reostame maailma, siis see ei ole tõene.”
Jaak Madison kritiseeris Taastuva Energia Koja seisukohta, et energiakriisi Eestis saab lahendada impordi suurenemisega ja kuna meil puuduvat suured tööstused, siis olevat energiavajadus nagunii väike. “See on täiesti ohtlik diskussioon hakata mängima mõttega, et me ei tahagi ühtegi tööstust Eestisse, ei taha tööstuse arengut ja energiajulgeoleku sõltumatust. Väga vale küsimuse püstitus, mis annab vale signaali kümnetele tuhandetele inimestele ja tervele Eesti ühiskonnale, et me peaksime loobuma põlevkivist,” lisas ta.
Madison märkis, et Eesti on number üks maailmas põlevkivitööstuse rakendamisel oma majanduse hüvanguks ja paratamatult jõutakse ühel päeval küsimuseni, et kuidas asendada fossiilseid kütuseid alternatiivstega. “Tänasel päeval on maailmas põlevkivi olnud kolmanda- või neljandajärguline, kuid põlevkivi tähtsus tõuseb niikuinii, ja seal on jällegi tähtsus meie teadmistel ja meie oskusel seda oskusklikult maha müüa,” märkis ta, kutsudes pigem otsima alternatiive ajaks, mil põlevkivi ammendub.
“Kindlasti ei ole alternatiiviks see, et paneme terve Eesti täis päikesepaneele ja tuulegeneraatoreid, see lihtsalt ei täida meie vajadust. Ja mõni küsija mängis ka mõttega tuumaenergiast, kuid see on olnud poliitiliselt väga ohtlik teema, millele on väga suuri vastureaktsioone, kuid mina ütleks, et pikemas plaanis, aastakümnete jooksul saab see tõenäoliselt olema ainuke alternatiiv, et tagada energiasõltumatus, tagada meie julgeolekupoliitika, arvestades meie piirkonda, ja samas tagada meie vajaduste täitmine, mis tuleneb meie majandusest, ühiskonnast ja eelkõige tööstusest,” selgitas ta.
Henn Põlluaas tuletas meelde, et ka okupeeritud Eesti alal, Narva jõe teisel poolel 400 miljonit tonni põlevkivi, millest juhul, kui me toodaksime diiselkütust tänapäevase tehnoloogia järgi, saaksime sõltumatuse 75 aastaks. Ta hoiatas, et seda ei tohi kõrvale heita lootuses, et leitakse mingid alternatiivsed võimalused, ja needki peaksid olema konkurentsivõimelised ja odavamad kui tänane energeetika, sest muidu me laostaksime ennast. “Eesmärk on just nimelt meie energeetilise sõltumatuse, meie toimetuleku, meie majanduse, tööstuse ja inimeste heaolu areng ja kestmine. Sellest vaatevinklist me peamegi kogu seda probleemi vaatama,” väitis ta.
Peeter Ernits rõhutas samuti energeetilise sõltumatuse vajadust. “Eesti põeb suveräänsuse ja sõltumatuse sündroomi tugevalt, praegu on jutt energeetilisest iseseisvusest ning põlevkivi, tahame või ei taha, on selle tagatis. Tõepoolest, maailm liigub üsna hirmuäratava kiirusega kuristiku poole ja siin tuleb olla paljuski solidaarne ka maailma teiste riikidega. Aga tegelikult me peame eelkõige mõtlema siin saalis oma julgeolekule ja oma sõltumatusele, praegusel hetkel siis energeetilisele. Tegelikult aga käib vaikne lobitöö, et takistada ja muuta põlevkivist elektri tootmist keerulisemaks ja soodustada taastuvenergeetikat, just tuulikuid, selle pealobimehest on praeguseks saanud Eesti Vabariigi minister. Nii et ma jälgin huviga, kuidas see asi käib, ja ma arvan, et oleks huvitav ka kõigile teistele,” lausus ta, selgitades, et jutt käib kolmapäeval arutlusele tulevast keskkonnatasude seaduse muutmise eelnõust.