President Kaljulaidi ülemaailmne poliitturism: kas peale kõlavate sõnade on kuskilt ka kasu paista?

Hetk Ukraina presidendi visiidilt Tallinnasse mullu jaanuaris.

President Kersti Kaljulaidi visiit Ukrainasse on nähtus, mida võiks iseloomustada sealkandis käibel oleva sõnaga “pakazuhha”.

Vaidlustamata vähemalgi määral Ukraina ja Eesti sidemete tihendamise tähtsust, ei saa jätta märkimata, et Eesti riigipeal on selleks küll minimaalsed võimalused, eriti aga siis, kui jutuks on selle maa abistamine sõjalises konfliktis Venemaaga. Meie solidaarsusest teab Kiiev nagunii, midagi uut ei saa Kaljulaid lihtsalt lisada.

Ometigi on pealkirjad ajakirjanduses meeliülendavad: “Kaljulaid suundus Donbassi konfliktitsooni”, milles on ka laused: “Kaljulaid avaldas oma toetust Ukraina relvajõududele nende võitluses iseseisvuse, suveräänsuse ja riigi territoriaalse terviklikkuse nimel. Eesti president ütles, et maailm ei tohi sõja ja okupatsiooniga Ukrainas ära harjuda ega võtta seda paratamatusena.” Õiged sõnad, aga ülimalt õõnsad, arvestades, et Minski lepete taga olid maailma kõvemad riigijuhid, aga sõda Ida-Ukrainas käib edasi ja ägeneb.

“Lisaks kõneleb president Kiievis Eesti toetatud projekti “Naised ettevõtluses” lõpetamisel, avab Eesti-Ukraina äriseminari, kohtub Ukraina Rahvusliku Korruptsioonivastase Büroo juhi Artem Sytniku ja büroo töötajatega, kohalike ettevõtjate ja Ukraina kodanikuühiskonna esindajatega,” vahendab ERR. Tõsine töögraafik, aga mida on selles peale viisakusvisiitide rohkemat?

“Kaljulaid tõstatab Ukrainas õigusriigi teemad”, “Kaljulaidi sõnul ei saa Vene meediat usaldada”,  “Kaljulaid: Ukraina sõda ei tohi muutuda paratamatuseks” on vaid osa pealkirjadest, mis lubavad palju, aga ei oma katet — näiteks sõda Donbassis ongi juba muutunud paratamatuseks!

Erilise pärli aga mõtles välja Eesti Päevaleht pealkirjaga: “President Kaljulaid soovitas Ukrainas korruptsiooni juurida nagu Tallinnas”. Huvitav, kuskohal Tallinnas korruptsiooni välja juuritakse, kas linna äriühingute nõukogudes või linnatranspordis? Lõpetada võiks pealkirjadega: “President Kaljulaid tõdes Ukrainas, et mõne süsteemiga ollakse Eestist juba ees: väga piinlik!” ja erilise maiuspalana “Kaljulaid tegi Porošenko kõrvad tuliseks”.

Uued Uudised ei taha kuidagi alaväärtustada või naeruvääristada president Kaljulaidi visiiti, eriti veel seetõttu, et Eesti ettevõtjatel on seal lahendamata vaidlusi, kuid jätab endale õiguse suhtuda niivõrd positiivsesse meediakajastusse skeptiliselt. Esiteks, Eestis on õõnsate sõnade pildumine saanud reegliks, mitte pole erandiks. Kaljulaidi puhul aga on ilmselgelt tegu temast positiivse kuvandi loomisega, kus pole enam kaugel ka amforate merepõhjast väljatoomine ja kurgede lennuteele juhatamine.

Teiseks, presidentide viisakad käepigistused ei lahenda probleeme, mille juured peituvad korruptsioonis. Ukraina rindeteated räägivad Donbassis sõdivate meeste halvast varustatusest ja kui oma kangelaste abistamine on savijalgadel, siis vaevalt saab ka Eesti ärimees oma varad sealt tagasi. India laevakaitsjate saagas räägiti samuti riigiametnike tipptasemel, aga meeste vangipõlv venis väga pikaks.

Kolmas küsitavus on mastaapides — Ukraina ümber käib nii kõrge mäng, et Eestil pole reaalset võimalust aidata, eriti veel esindusfunktsioonidega Eesti presidendil. Kaljulaidi ja Mikseri hukkamõist sõjategevuse ägenemisel on niivõrd tähtsusetu nähtus, et Kremlis seda ei märgatagi. Ilmselt on Kaljulaidi ülemaailmse poliitturismi tulem mõeldud siseriiklikuks kasutamiseks ehk presidendi maine kasvatamiseks, sest rahvale jääb ta endiselt riigipea aseaineks. Kogu see mäng aga toimub maksumaksja rahade eest.

Täiendatud! ERR teatab: “Eesti president Kersti Kaljulaid ei seisa Gruusia 100 pidustustel Soome, Poola ja Balti presidentide kõrval, vaid on sel ajal Ukrainas Meistrite Liiga jalgpallimatši vaatamas. Pärast visiidi nn ametliku osa lõppu, 26. mail, läheb Kaljulaid president Petro Porošenko kutsel Kiievis vaatama UEFA Meistrite Liiga finaalmängu, kus peavad duelli Madridi Real ja FC Liverpool. Tbilisis esindab Eestit riigikogu esimees Eiki Nestor.”

Kommentaarid