“Räägime asjast”: dopinguskandaal on pärast pangaafääre juba teine hoop Eesti mainele

Mart ja Martin Helme pühapäevases raadiosaates “Räägime asjast” puudus sisepoliitika või oli see pisut teistsugune, valimispäeva tõttu oli saade rohkem apoliitiline.

Mõlemad Helmed tunnistasid kohe, et pole erilised spordifännid, mistõttu huvitab neid äsjapuhkenud dopinguskandaalis pigem korruptiivne pool.

Mart Helme meenutas nõukaaega, mil naissuusatajad nägid välja nagu mehed – juba tollal räägiti steroididest, ja on selge, et sportlasi turgutati sõjaväelaborites välja töötatud ja sõdurite jaoks mõeldud kraamiga. “Pärast NLiidu kokkuvarisemist jõuline vastasseis lahtus ja Ida-Saksa laboritest valgus see kraam Läände,” selgitas ta.

Helme sõnul on viimastel aegadel märgata, kuidas sageli vajuvad kokku noorsportlased ja surevad kolmekümnendates tippsportlased – see on märk mingite ainete kuritarvitamisest, ja kinnitab veendumust, et dopingained ja tippsport käivad käsikäes.

Martin Helme sõnas, et tegu on ehtsa maffiasüsteemiga ja kui enne võistlust vahetatakse WC-s verd, siis pole selles mitte midagi normaalset, sest tegu on ebaeetilise sportlaste tervise rikkumisega võidu nimel. “See on löök allapoole vööd ka neile, kes on hingega meie sportlastele kaasa elanud – minu pereringis inimesed nutavad, kui kuulevad neid uudiseid, sest see on ka meie altvedamine!” jutustas ta.

Mart Helme sõnul on selliste skandaalide taust poliitiliselt seotud suuresti Reformierakonnaga, sest sealt on pärit sporti aastaid juhtinud Neinar Seli, Toomas Savi, nüüd treener Mati Alaver ja teisedki. Martin Helme sõnul ei saa öelda, et RE oleks selliseid asju mahitanud, vaid lihtsalt sarnane tõmbab sarnast ja selline pettus on oravapartei mentaliteedis. RE jaoks on tegu süsteemse korruptiivse mõtlemisega, mis väljendub nii pangandusskandaalides kui ka nüüd spordis.

Saatejuhid nentisid, et dopingukasutamisest ja ebaausatest võtetest hoolimata Eesti ikkagi ei võida, ning selline tegevus ei hõlma tegelikult mitte ainult Eestit – nüüd oleme samas rivis koos dopingulembelise Venemaaga. Pärast Danske ja Swedbanki afääre on see juba teine löök Eesti mainele, ja mõlemad on seotud Reformierakonnaga.

Martin Helme sõnul ei suudaks tõrvikurongkäigul juhtunud provokatsioon, millele järgnesid Tarandi hüsteerilised kraaksatused, mitte kunagi maailmas Eesti mainet rikkuda sel määral, nagu need kaks skandaali. Mart Helme meenutas punaprofessor Marju Lauristini hiljutisi hüsteerilisi jutte teles samal vanal Tarandi-teemal, kuigi enne tõrvikurongkäiku EKRE liidritega turvalisuse teemal vestelnud politseijuhid teatasid – kodanikel on põhiseaduslik õigus ja kohustus takistada korrarikkumisi oma korraldatud üritustel.

Mis puutub aga dopinguskandaali mainekahjusse, siis tippspordis liiguvad suured rahad ja spordiga seotud inimesed, sealhulgas peatreener, on saanud suuri soodustusi. Suuresti sõltub sport aga sponsorrahadest ja praegu kukuvad need kindlasti ära, seega on ka finantsiline kahju Eesti spordile suur.

“Ma ei suunaks kriitikat sedavõrd sportlastele – neil on meeskonnad, kes aitavad tulemustele keskenduda, sealhulgas arstid ja treenerid, ja nendel on moraalne vastutus suurem,” märkis Martin Helme lisades, et üks sportlastest vähemalt vabandas, tunnistas ennast süüdi ja oli aus. Mart Helme aga märkis, et Veerpaludel on näha sirge joon isa ja poja vahel. Inimesed tahtsid uskuda Andrus Veerpalu aususesse, aga nüüdne poja vahelejäämine otse teolt võttis kõik illusioonid.

Mart Helme sõnul on ebaadekvaatne ka tipp-poliitikute reageering ja tundub, et kogu spordimaffia on pigem ringkaitsesse asunud – praegu peaks vastutuse võtma ka olümpiakomitee president. Martin Helme lausus, et kui Austrias on dopingu kasutamine kriminaalkuritegu, siis meil lülitub kohe tööle JOKK-süsteem.

Helmed tõid välja ka tippspordi kultuurmarksistliku poole – Läänes võistlevad üha enam transsoolised ehk peenisega meesnaised naisteklassis, mis muudab võistlused üha enam ebavõrdseks ja mõttetuks. Üks asi, millest Eestis ei räägita, on ka see, et Euroopas loobutakse üha enam nende spordiülekannete vaatamisest, kus võistlevad sisseostetud sportlased.

“Lipp ja hümn on nagu riigi omad, aga kui palgatud sportlastel pole nendega mingit emotsionaalset sidet, siis vaatab võistlusi vaid spordifänn, mitte oma maa eest pöialt hoidev inimene,” märkis Martin Helme, kelle sõnul oli see emotsionaalne side eriti nähtav nõukaaja lõpus, kui eestlased said esmakordselt sinimustvalge lipu all võistelda.