18.11.2018
Urmas Simon rääkis Riigikogus justiitssüsteemi mädast olemusest.
Pühapäevases raadiosaates “Räägime asjast” olid eetris taas Mart ja Martin Helme ning telefonil Urmas Simon, kes töötab advokaadibüroos Tibar ja Partnerid, on EKRE ja erakonna justiitstoimkonna liige.
Neljapäeval Riigikogus toimunud olulise tähtsusega riikliku küsimuse “Vabadusele, õiglusele ja õigusele rajatud riik” arutelul pidas Urmas Simon ettekande, milles ta keskendus prokuratuuri omavolile ja jõuvõtetele.
Martin Helme rääkis alustuseks, et asjad on viltu kogu justiitssüsteemis, kuid kohtunike tegevus on rohkem silma jäänud, võimupoliitikud aga räägivad endiselt toimivast õigusriigist. Ainult mõned tegevjuristid ja ametist lahkunud kohtunikud on julgenud öelda, et see pole õige, mis suunas riik liigub – kriminaalmenetlus on nõukogude ajas kinni ja süütuse presumptsioon koos demokraatlike õigustega kehtivad vaid paberil.
Urmas Simoni sõnul ei saa ükski tegevkohtunik või -prokurör öelda midagi selle asutuse vastu, kus ta töötab, ning riigiametnikuna pole tal selleks õigustki. “Kui keegi ütleks, et süsteem ei toimi õigesti, oleks see tema viimane tööpäev ja kes seda tahaks – omavahel räägitakse sellest, aga avalikult ei julge keegi sõna võtta,” märkis Simon.
Tema hinnangul pole nõukaajaga võrreldes midagi muutunud – uurija kutsub inimese välja, teda survestatakse, lubatakse pikaks ajaks kinni panna, nõutakse tunnistusi, ja kui ta ei murdu, võidakse ta 48 tundi kinni pidada. Mingit sellist, nagu Lääne filmides näeb, kus kaasistujad otsustavad kinnipidamise üle, Eesti praktikas lihtsalt pole.
“Loosung, et meil olevat võistlev kohtumenetlus, kus prokurör esitab omad tõendid ja advokaat omad, kõlab hästi, aga nii see pole,” rääkis Simon. “Politsei või asja uurida paarist kuust paari aastani, neil on juurdepääs kõikidele andmetele, kuhu advokaat kunagi ei pääse – neid ametnikke on tuhandeid, kes on kohustatud politseile infot andma. Advokaat ja tema klient saavad oma tõendid esitada alles kümne päeva jooksul pärast kriminaalmenetluse lõppu, kui prokurör on leidnud, et asjaga võib kohtusse minna.”
Martin Helme lisas, et süüdistatav ja kaitsja ei saa eelnevalt materjaliga tutvuda. Justiitsministeerium on Eesti muutnud politseiriigiks, kus politsei saab nuhkimiseks kasutada kõiki andmebaase. Ta rääkis ka Leo Kunmani juhtumist, keda kapo üritas värvata, kui ta oli kohtunik. “Keeldujatega hakatakse manipuleerima, nende eraelus sorima ja neid kiusama – räägitakse, et jälgimist tohib teha vaid kohtu loaga, aga nii see ei ole,” jutustas Helme.
Urmas Simon lükkas ümber suure müüdi, et pealt kuulatakse teatud kõnesid – tegelikult salvestab pealtkuulamisseade kogu ümber toimuva. “Telefonide tehnilise taseme juures saab pealt kuulata kõike, mis toimub inimese ümber, kelle taskus telefon on,” kirjeldas ta. Nimelt on ka kohtus tõendumaterjalina lastud lindistusi, kus algul on kuulda inimeste juttu autos, siis kõlab kellegi telefonihelin, on kuulda, kuidas kõne vastu võetakse ja räägitakse – pealtkuulamine käib juba enne ja ka pärast telefonikõnet. Martin Helme ütles, et telefon on ise lutikas, Mart Helme iseloomustas seda raadiosaatjana ja Urmas Simon kinnitas, et telefonist levibki info pealtkuulajateni.
Mart Helme nentis, et kogu justiitssüsteem on praegu mõjutatav ja uuris Urmas Simonilt, et kas kohtunikud ja advokaadid ei saaks luua ametiühingut ehk kutseseltsi, kes kaitseks neid süvariigi eest, sest praegu nopitakse neid ükshaaval. “Leo Kunman keeldus ja teda hakati taga kiusama, aga kui oleks ringkaitse, siis tekiks ka julgus tõrjuda ja avalikkust teavitada – kas vastupanu on võimalik?” küsis ta.
“Kindlasti oleks, aga praegused seadused on keela-käsen-poon-ja-lasen seadused,” märkis Urmas Simon, kes ütles ka, et mängu tuleb inimlik moment. “Vana kohtunik ütleb, et tal ainult paar aastat pensionini, noorem ütleb, et on alles paar aastat töötanud ja alles tutvub süsteemiga, aga siis tulevad lapsed, laen, liising ja kõik see takistab võitlemast. Kuni pole seaduslikku baasi, et saa kohtunikud, advokaadid ja politseinikud oma õiguste eest seista – see baas tuleb luua, et nad saaksid sanktsioone kartmata ausalt tööd teha!”
Martin Helme sõnul mõjutab süvariik ka seaduseandjaid. Nii on Riigikogu julgeolekuasutusi kontrolliva erikomisjoni juht ühtlasi ka endine julgeolekuasutuse juht. Komisjoni liikmeks aga saab pärast kapo taustkontrolli ja andes allkirja, et teda kui komisjoni liiget tohib pealt kuulata. Muide, seesama komisjoni eesotsas asuv inimene süüdistas Martin Helmet ka valetamises.
Ei Mart ega Martin Helme ei saa komisjoni liikmeks, sest nad ei anna allkirja, et neid tohib kontrollida. “Kui tahate mind jälgida, tehke seda ebaseaduslikult ja siis saate ise hiljem karistada,” ütleb Martin Helme. “Komisjoni minnes lubad algul ennast kontrollida, siis enda järel nuhkida ja siis karistada, väites, et oled komisjonist midagi lekitanud – kriminaalkorras karistatud inimene ei saa enam ka Riigikogusse. Nii ongi olukord, kus kapo kontrollib komisjoni, mille ülesandeks on kapot kontrollida.”
Mart Helme rääkis ka sellest, kuidas komisjoni liikmetele esitatakse sadu toimikuid, näitamaks, mille alusel on antud õigus kedagi pealt kuulata, mis põhjusel ja miks on kohtunik andnud loa jälgimiseks – komisjon ei suudaks kunagi neisse põhjalikult süveneda, see on tohutu töö.
Martin Helme sõnul süüdistatakse EKRE-t selles, et ta püüab kohtuid poliitiliselt mõjutatavateks teha ja ta küsis, kas nad pole mitte just praegu allutatud ja kas võimude lahusus on olemas ja kehtib? Urmas Simoni sõnul on justiitssüsteem allutatud ühele, justiitsministeeriumile. Ka kriminaalmenetlust läbi viiv prokurör allub justiitsministeeriumile, kontrollides samas politseinike tööd, kes alluvad siseministeeriumile. Justiitsministeeriumi haldusalas on ka kohtud, vanglad ja pole teada, mil moel neid kontrollitakse, sest kõik on varjatud riigisaladusega. “Mis võimude lahususest me siin räägime?” küsib advokaat.
Martin Helme sõnul on EKRE-l lahendused olemas. “Kui meil ei ole õigusriiki, vaid me teeskleme, et õigusriik on olemas, inimeste põhivabadused on kaitstud ja on olemas võimude lahusus, siis pole meil ei demokraatiat ega vabadusi, sest me ei saa neid realiseerida,” sõnas ta. Urmas Simon lisas lõpetuseks, et mida kõrgemal positsioonil on isik, seda suurem on tõenäosus, et tema tegevus on süvariigi kontrolli all.