“Rahvastikupoliitika põhialused” kaotas ühe autori — konsultant Jaak Uibu loobus sooja õhu võngutamisest

Rahvastikupoliitika põhialuseid on vaja just eestluse säilimiseks.

Kas elus on mõtet teha kaasa asju, millest on juba ette näha, et need kuhugi ei vii?

Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant Jaak Uibu teatab avalikult, et loobub rahvastikupoliitika põhialuste väljatöötamises osalemist ühel ilmselgel põhjusel — see protsess on muutumas lihtsaks sooja õhu võngutamiseks, mis kuhugi ei vii ja seega ei soovi rahvastikuteadlane tühikargamises osaleda.

“Olen muidugi  teadlik praegusest suveajast ja vähenenud aktiivsusest kirjavahetuses, kuid üks pooleliolev teema ei luba mind vaikida — nimelt palusin 4. juunil 2018  probleemkomisjonile saadetud meilikirjas dokumendi „Rahvastikupoliitika põhialused 2035“ seletuskirjast minu nimi põhialuste koostajate hulgast välja jätta. Informeerisin selles meilitsi Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma, kes minu taotlust ei vaidlustanud,” kirjutab Jaak Uibu.

“Kuna vastus 4. juuni meilile minuni ei jõudnud, siis tegin 12. juulil meeldetuletuse aadressil riigikogu@riigikogu.ee, mispeale saabus komisjoni nõuniku Peeter Vihma sõbralik kiri, mis väljendas siiski soovimatust minu palvet rahuldada. Distantseerun “Rahvastikupoliitika põhialustest” eeskätt selles esinevate puudujääkide tõttu, millest olen kirjutanud mitmetes meediaartiklites, eriti artiklis „Rahvastikupoliitika põhialused ei anna tervikpilti“. Toetudes minu  4. veebruari ja 4. juuni kirjades probleemkomisjonile esitatud argumentidele, jään enda palve juurde – palun minu nimi seletuskirjast põhialuste koostajate hulgast välja jätta ja sellest mulle ametlikult teatada,” selgitab konsulant.

Seega on üks inimene, keda Uued Uudised tunnevad ja hindavad, loobunud tööst dokumendi kallal, mis riigi ees seisvat tähtsaimat probleemi, Eesti riigi, keele, kultuuri ja rahva säilimist, ei kindlusta. Mõttetusi kaasa teha pole tõesti mõtet, sest Potjomkini külade ehitus tõi autorile kaasa äraspidise kuulsuse ajalooannaalides.

Alljärgnevalt avaldame Jaak Uibu kõnealuse artikli, mis annab paremaid selgitusi.

Rahvastikupoliitika  põhialused ei anna  tervikpilti

Jaak Uibu, D.Sc., Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma konsultant

Miks siis ei anna, kui Riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjoni nõunik Peeter Vihma avalikult Postimehes kinnitab, et komisjon on oma eesmärgiks võtnud tervikpildi kujundamise rahvastiku olukorrast ja seda mõjutavatest poliitikatest?! Ta kirjutab et Riigikogu konverentsisaalis hiljuti esitletud „Rahvastikupoliitika põhialused 2035“ sisaldab 24 tegevussuunda, milles on kirjeldatud üle saja konkreetse tegevuse. Miks olen siiski umbusklik dokumendi suhtes, mille ilmumist olen juba kakskümmend aastat tagasi Eesti demograafilist olukorda käsitlevas valitsusettekandes taotlenud? Liiatigi, viisteist aastat tagasi viisin läbi rahvastikupoliitika vajalikkusest pilootuuringu, mis on saadaval Digaris.

Kahtlen Põhialuste tervikpildis seepärast, et analüütiline töö, mida nõudis Riigikogu rahvastikukriisi probleemkomisjoni moodustamisel, on tegemata ja ilma eeltööta hakati rutakalt põhialuseid sõnastama stiilis “kindlustatakse”, “arendatakse”, “toetatakse”, “analüüsitakse” jne. Probleemkomisjoni ambitsioosne ja ülesande keerulisust alahindav hoiak peegeldub juba Riigikogu pressiteates 20.11.2017: „Rahvastikupoliitika töörühm on kokku kutsutud rahvastikupoliitika põhialuste koostamiseks aastateks 2018–2035, millest peavad hakkama lähtuma kõik seadused ja arengukavad“. Esialgselt oli kavas hakkama saada kolme kuuga, Eesti riigi sajandaks aastapäevaks. Tähtaeg läks hoopis kolme kuuga lõhki.

Varasemad analoogid on tühja jooksnud

Kahjuks ei olnud tegijatel aega selgitada, miks varasemad analoogilised dokumendid ei töötanud piisavalt. Nimetagem aastast 2003 „Rahvastikupoliitika aluseid“, aastast 2004 aluste elluviimise strateegiat 2005–2008 ja „Säästev Eesti 21“ aastaiks 2005-2030. Veel on mainida „Rahvastikupoliitika aluseid 2009–2013“. Nii valitsuses kui Riigikogus 2005. aastal heaks kiidetud riiklik strateegia „Säästev Eesti 21“ tõi ohuna välja, et Eesti kultuuriruumi säilimist ja seega rahvuse püsimist elujõulisena ohustavad tänases kontekstis eelkõige eesti keelt kõnelevate inimeste arvukuse füüsiline vähenemine (demograafiline kriis). Rahandusministeeriumis aastal 2012 valminud riigi majandusaasta koondaruanne mainib ausalt, et rahvastiku- ja perepoliitika alal jäi siht – positiivne iive – saavutamata. Aruanne pikemalt selle põhjustel ei peatu.

Ilma ettevalmistava etapita põhialuseid koostades jäävad kõrvale metodoloogiline alus ja nõuded rahvastikupoliitikale, samuti on välja toomata varasem teave peamistest põhjustest ja teguritest rahvastikukriisi kujunemisel. Soovitasin oma kirjas veebruari algupäevilt komisjonile kasutada „Säästva Eesti 21“ koostamise põhimõtteid, kuid ma ei leia, et seda oleks tehtud. Poliitikasse haarati  valdkonnad nagu pimesi, lootes, et mõni neist tulevikus ehk pihta läheb. Soovitasin mitte üle hinnata rahvastikupoliitika dominantsust teiste poliitikate suhtes, eriti piisavalt hästi töötavate poliitikate üle. Küll  peab rahvastikupoliitika  korrigeerima lõtku, mis on silmnähtavalt  takistuseks rahvastiku arengus.

Valitseb üldsõnalisus

Dokumendis on 24 tegevussuunda kõik ühesuguse jõuga ja prioriteetsus määratlemata. Ei ole fikseeritud rahvastikupoliitika tähtsaim ülesanne – aidata tagada sündimus taastetasandil, ega määratletud selle saavutamise teid, meetmetest rääkimata. Põhialustesse on sisse kirjutatud peatükke, millel pole otsest seost sündimusega ja mida on käsitletud piisavalt põhjalikult muudes strateegilistes dokumentides. Näiteks Sotsiaalministeeriumi „Rahvastiku tervise arengukava 2009-2020“, 45 lk; „Aktiivsena vananemise arengukava 2013-2020″, 71 lk; Kultuuriministeeriumi valitsemisala arengukava 2019-2022, 130 lk. Ka lõimumise kohta on Kultuuriministeeriumi haldusalas koostatud „Lõimuv Eesti  2020“, 45 lk.

Eeltöö puudumisest tingituna on põhialustes puudu suunad, ilma milleta dokument on väheväärtuslik. Nimetagem eelkõige majanduspoliitikat, regionaalpoliitikat, kodakondsust ja religiooni. Regionaalpoliitika jäeti välja, sest selle suhtes polnud Riigikogu fraktsioonidega konsensust. Religiooni soovitasin kultuuriruumi arutelus sisse viia, kuid jäin ilma koosolijate toetuseta. Tsivilisatsioonide uurija Arnold Toynbee sõnul „on religioon inimloomuse oluliseks ja võõrandamatuks tahuks, ning oletada, et inimestel, kes veendunult väidavad, et neil puudub religioon, on see tegelikult olemas, ilma et nad seda ära tunneksid“. Ka kristlased Eestis on rõhutanud, et tõhus rahvastikupoliitika on võimalik vaid ideoloogia muutmisel. Ei või unustada, et Euroopa tsivilisatsioon tugineb kristlikule kultuurile ja kristlikele väärtustele.

Kõik loodavad teiste peale

Ootused rahvastikukriisi probleemkomisjonile on suured. Presidendi kantselei ja Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt minule saadetud kirjavastused tõendavad, et nemad ei ole motiveeritud rahvastikukriisiga tegelema, sest nemad loodavad Riigikogu probleemkomisjoni peale! Ka Riigikogu Põhiseaduskomisjoni esimees Marko Pomerants keeldus andmast hinnangut teemal „Põhiseaduse  preambuli  pronatalistliku õigusjõu ebamäärasus“ väitega, et rahvastiku küsimustega tegeleb Riigikogu rahvastikukriisi lahendamiseks loodud probleemkomisjon. Tähelepanuväärne on, et nimetatud institutsioonid ei tunneta enda vastutust rahvastikukriisi ees, vaid loodavad küll isegi mitte Taeva peale, vaid probleemkomisjoni peale. Ei käivitatud isegi rakkerühma, mis olnuks selgepiirilisema vastutusega kui umbmäärane ametnikest ekspertide rühm.

See ajutine ja seadusalgatuse jõudu mitte omav komisjon lootis neljakümne eksperdi peale. Nemad püüdsid, aga välja tuli nagu alati. Ühest eksperdist sai hiljem terviseminister. Tema osalusel sõnastati tervishoiusüsteemi ülesanded dokumendis: „Tervishoiusüsteemi arendamisel püüeldakse teenuste parema kvaliteedi, kättesaadavuse ja patsiendikesksuse poole …“ Niisiis, Põhialused püüdleb olema dokument, millest peavad hakkama lähtuma kõik seadused ja arengukavad. Fantastiline!

Lahkujast on suva

Aga mina ise?! Kas mul endale on ka mõni etteheide, et mis mina ühe neljakümnendikuna olin tegemata jätnud? Otsin ja mõtlen. Olen kirjutanud komisjonile ja selle liikmetele kümmekond kirja ja märgukirja, koostanud kaheleheküljelise „Rahvastikupoliitika memorandumi“ ja pakkunud seda olukorra päästmiseks, avaldanud ajakirjanduses hulga artikleid rahvastikupoliitika koostamisest, osalenud koosolekutel ja arutanud asja Riigikogu Eesti rahvastiku toetusrühma koosolekutel. Siiski, kui asi hakkas väga kiiva kiskuma, loobusin nõuandmisest. Selle eest ma tasu pole ju saanud, ainult kulud ja stress. Kurtsin seda nõunikule, kes kostis: „Teie  vaba valik“. Mind enam teksti juurde ei kutsutud. Leidsin lõpuks nagu Vanaõue Mihkel  Aadu Hindi romaanis „Tuuline rand“ – targal pole sinu nõu vaja ja rumal ei oska sellega midagi peale hakata.

Peeter Vihma oma artiklis „Kokkulepe põletavaimal teemal“  avaldab  lootust, et rahvastikupoliitika põhialused võetakse Riigikogu otsusega vastu enne suvepuhkust. Elame-näeme. Arvan, et kokkulepe põletavaimal teemal vajaks kindlasti rahva osalust. Igatahes on põhialused ergutanud väga paljusid kaasa mõtlema. Mind veensid rahvastiku teemal jätkama kogu Toompea Haridusseminari sõpruskond ja Riigikogu endised või tänased liikmed Rein Ratas, Jüri Ratas, Kalev Kotkas, Helmen Kütt, Siret Kotka-Repinski, Henn Põlluaas jt. Olen teile see-eest tänulik ja jõudumööda ka jätkan. Näiteks puudustele tähelepanu juhtimisega. Tuletan tegijatele meelde, et etaloniks põhialustele olgu mitte euroliidulik kantseliit, vaid Lennart Meri sõnad ja stiil, elegantsed oma lihtsuses: „Eesti ei ole suur ega väike. Ta on meile paras, ja paremat meil ei ole. Tahame olla eestlased. Tahame  eestlastena kestma jääda.“ Soovime, et põhialuste koostajad  tööd jätkaks ja realiseeruks Riigikogu kollektiivne intellekt.”

Kommentaarid