“Räige EKRE” tähendab otsekohesust, millest tänane Eesti täiesti võõrdunud on

Martin ja Mart Helme saate “Räägime asjast” stuudios.

EKRE “räiguse” taga on tõsiasi, et eestlased on unustamas ausust, otsekohesust ja avameelsust, mida hävitab läänelik poliitkorrektsus.

Vikerraadio saates “Reporteritund”väitis politoloog Tõnis Leht järgmist: “Miks inimesed ka EKRE esiletõusu on kartnud, siis nende retooriline stiil on olnud suurusjärgu võrra kandilisem kui on olnud teistel parteidel.”

Kas EKRE poliitikud, eriti isa ja poeg Helmed, ikka on nii kandilised? Järsku on see hoopis unustatud maamehelik otsekohesus? Järsku ongi ühiskonnale ilukõnede asemel šokeerivat otsekohesust vaja?

Kas me oleme tõesti unustanud omaaegse välisministri ja hilisema presidendi Lennart Meri, kelle sünnist möödus hiljuti 90 aastat? Kui tema taasiseseisvuse algusaastatel Läände läks, rääkis ta otsesõnu Nõukogude okupatsioonist, Stalini kuritegudest ja Venemaa agressiivsusest, ning Läänes ahhetati ja ohhetati – kuidas nii saab?

Läänes poldud harjutud, et asju nimetati õigete nimedega. Sealsed poliitikud teadsid Nõukogude Liidu kuritegudest väga hästi, aga seal ei öeldud kunagi midagi otse välja, vaid selgitati läbi lillede. Siis tuli Meri ja põrutas nagu kirvega – kõik olid šokis, meie siin aga olime oma otsekohesest presidendist vaimustuses.

Lääne-Euroopas on asi tänaseks kordi hullemaks läinud kui 1990. aastatel, nende tollane ümmargune jutt aga on tänaseks meieni jõudnud ja eestlaslikuks poliitkorrektsuseks muutumas. Nüüd oleme meie see otsekohesusest heituv Lääs, kelle jaoks peab kõike läbi lillekeste ja linnulaulu selgitama. Tänasesse Eestisse ilmunud Lennart Meri oleks “räige” tegelane, kes õhutab viha!

Mitte EKRE pole “kandiliseks” muutunud, vaid ühiskond on on hakanud otsekohesusest heituma, ta ootab ilusaid sõnu, mitte probleemidest avameelselt kõnelemist, ta kardab alasti tõde, solvub, kui keegi selle välja ütleb, haarab oiates südamest ja hakkab nuuksudes “surema” – see on jaanalindudeks muutunud generatsioon.

Helmedel ja teistel EKRE poliitikutel on sellest lihtsalt kõrini saanud. Riigikogu saalis, komisjonides, meedias, valitsuses ja igal pool mujal kõlab ümmargune mula, mis midagi ei lahenda, küll aga varjab hästi valearvestused, vead ja tegematajätmised.

Rahvuskonservatiivsed poliitikud on kümneid kordi eurodirektiivide sokutamisel seadustesse lausa karjunud: “Miks te surute neid asju sisse, need pole vajalikud ega isegi mitte kohustuslikud!”, kuid vastuseks kõlab: “No me peame olema solidaarsed, teistel on ju ka nii, me oleme nüüd ju Euroopa ja peame teiste moodi olema!”

Neid kordi pole üks-kaks, ega ka kümme, vaid sadu ja isegi tuhandeid, kus EKRE poliitikutel on tulnud selgitada, et pole vaja saba sorgu lasta ja Brüsselit kuulata, kui asjad on meile kahjulikud – aga see jätkub kogu poliitilises süsteemis! Brüssel nõuab ja kõik, öeldakse vastu. Seetõttu on ka EKRE meeste ütlused üha vihasemaks ja otsesemaks muutunud – kui ilus jutt ei mõju, tuleb ka põrgusse ja kuradile saata!

Probleem polegi mitte EKRE räiguses, vaid ühiskonna muutumises lillelasteks, kes ei taha millestki halvast kuulda ja kaitsevad ennast solvumisega. Või siis lihtsalt ei kannata, kui minnalaskmistest ja tegematajätmistest otse kõneldakse – see ei lase oma vigu ilusate sõnade taha peita! Või on nakatunud siia imporditud vasakliberaalsest poliitkorrektsusest. Mitte rahvuskonservatiivid ei pea leebemaks muutuma, vaid elus tuleb rohkem hakata tõele näkku vaatama!

Kommentaarid