28.08.2019
Kohtusüsteemi nõukoguliku taustaga ametnikelt nagu Rait Maruste kuuleb vägagi kummalisi arvamusavaldusi.
Endise Riigikohtu esimehe Rait Maruste seisukohavõtt “President võiks seadusi sagedamini riigikogule tagasi saata” tekitab hämmastust, sest kogu tema jutust ei selgu selle vajalikkus.
Pigem jääb mulje, et Maruste näeb demokraatiat vaid selles, kui miski ei laabu korralikult, see vaidlustatakse ja asju hakatakse edasi-tagasi solgutama. Vähemalt ERR-i vahenduses näib eksriigikohtunik arvavat, et miski ei peagi esimese raksuga ideaalselt korda saama.
“Viimased presidendid on kahetsusväärselt vähe kasutanud oma õigust jätta seadus välja kuulutamata ja saata see riigikogule uuesti arutamiseks tagasi, leiab endine riigikohtu esimees Rait Maruste, lisades, et selline olukord ei ole kõige paremas kooskõlas põhiseaduse mõttega,” kirjutab ERR.
“Kui president mõne seaduse professionaalse tugiaparaadi abil ette valmistatud argumentatsioonile toetudes vetostab ja riigikogule 14 päeva jooksul uuesti arutamiseks saadab, sunnib see ise juba parlamenti riigiõiguslike küsimustega tegelema, mis võiksid muidu poliitilise võitluse ja eesmärkide läbisurumise varju jääda,” selgitab Maruste.
Kas Põhiseaduse mõtteks siis ongi vaidlustamine igal juhul? Kas ideaaliks ei peaks mitte olema seaduse vaidlustamata väljakuulutamine ehk “riigiõiguslike küsimustega tegelemine” parlamendis ilma ennetava või hilisema sunnita? Täpsemalt siis see, et Riigikogu saadikud teeksid neile usaldatud töö ära täpselt ja kvaliteetselt, mitte ei teeks hiljem vigade parandusi – neid muutmise seaduse muutmisi on niigi palju.
Mis aga puutub presidenti, siis vähemalt Kersti Kaljulaidi puhul on karta äraspidiseid tõrkeid. Nimelt saatis president algul tagasi, seejärel aga muutmata jätmise tõttu Riigikohtusse kaitseväele täiendavaid varjatud jälgimise õigusi andva seaduse. Ometigi sai see eelnõu sajaprotsendilise toetuse kõigilt võimalikelt institutsioonidelt: erakondade fraktsioonidest ja komisjonidest, asjasse puutuvatelt ametkondadelt ja rahvaesindajatelt, kes leidsid, et julgeolekuliselt on seda vaja.
Ometigi hakkas legitiimsuslikult kaheldava mandaadiga riigipea ainsana kogu ühiskonnas seadust kapriisselt solgutama, et näidata oma tähtsust – presidendi staatusest hoolimata on see ühe isiku ego turgutamine ja “euroopalike väärtuste” ehk inimõiguste ülepaisutamise suunas koogutamine. Seesama Kaljulaid on Põhiseaduse väärastanud, muutes seal ülimuslikuks vaid igakülgse võrdsuse põhimõtte tema tõlgenduses, mitte kunagi aga eesti rahvuse säilimist, mis on ka väga selgelt selles riiklikult ülitähtsas dokumendis kirjas.
President Kersti Kaljulaidi kantselei tellis välja kuulutamata jäetud kaitseväe korralduse seadusele õigusanalüüsi advokaadibüroolt Sorainen, et jätkata vaidlust riigikohtus. Seega pole ta isegi mitte kindel, kas tema vastuseis on õigustatud. Sorainen aga mängib ilmselt just sellist muusikat, mida tellija ootab.
Igal juhul kõlab Maruste väide vajadusest hakata taga ajama Riigikogu seaduste tagasilükkamise kvantiteeti vägagi jaburana.