26.11.2018
1939. aastal sõlmitud baaside lepingut käsitleti samuti kui omariiklusele ohutut, kuid see viis iseseisvuse kaotamiseni.
Jutt sellest, et rändepakt riikidele kohustusi ei sea, on saanud mõistusega inimeste poolt rohkelt teravat kriitikat.
Meie Eesti rahvastikukülgede toimetaja Lea Danilson-Järg toob Postimehes välja kolm momenti: kui keegi pole millekski kohustatud, poleks rändeleppel mingit mõtet; teema oluliste tahkude pisendamine või mahavaikimine ei tööta; asjalik ja argumenteeritud diskussioon rändeleppe üle on väga vajalik.
Loos “ÜRO kolm tilka verd” kirjutab ta: “Ränderaamistiku koostajatel polnud ilmselt keeruline aimata, et globaalse ühisosa leidmine on raske või koguni võimatu. Miks siis muidu püüab lepe jätta muljet, et keegi pole millekski kohustatud. Kui see nii oleks, poleks leppel ju mingit mõtet. Ei saa olla nii, et näiteks Eestil ei teki leppest mingeid kohustusi, küll aga tekivad kohustused rändajate päritoluriikidel – väidetakse ju, et lepe pidavat aitama neid korrale kutsuda.”
Kõigist asjalikest vastuväidetest hoolimata jätkavad rändeleppe kummardajad väiteid, nagu oleks tegu ohutu kokkuleppega. Sotsiaameedias aga on inimesed toonud välja paar ajaloolist dokumenti, millega tõmmatakse paralleele rändeleppe ning 1939. aasta baaside lepingu ja hilisema iseseisvuse kaotusega.
