Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

VIDEO: Riigikogu esimees Henn Põlluaas: Mälestame küüditamisohvreid, et 14. juuni tragöödia enam kunagi ei korduks

-
14.06.2020
Laadime sisu...

79 aasta eest läbi elatud tragöödia söövitas meie rahva hinge mälupitseri, mida kanname põlvest-põlve, ütles tänasel leinapäeval Riigikogu esimees Henn Põlluaas oma videopöördumises.

 

“Kallid eestlased, armsad sõbrad!

Täna, 79. aastat tagasi, 1941. aasta juunikuu varaööl peatusid meie ajalookellad. Peatusid üheskoos küüditamisrongidega meie jaamades.

Tuhandetesse Eesti kodudesse tungisid punaarmeelased ja sundisid perekonnad koos imikutega veoautode kastidesse. Autod, koormaks ahastavad, süütud inimesed, kihutasid raudteejaamadesse, kuhu olid valmis seatud trellitatud loomavagunid.

Naised-lapsed eemaldati meestest ja isadest. Kõik nad topiti pungil täis vagunitesse. Riiv lükati ette. Algas meeleheidet täis teekond ida poole, nälja ja viletsusemaale. Lisaks õhu- ja veepuudusele valmistasid inimestele kirjeldamatuid piinu ahastus, teadmatus ning hirm enda ja oma perekonna saatuse pärast.

Ka mahajääjate silmad olid märjad. Nad tundsid kogu piinarikka hetke traagikat ega suutnud varjata oma valu. Soe ja rõõmus suvi asendus kurbuse, leina ning masendusega. Aga ka suvesõjaga, milles eesti rahvas tõusis üles kommunistlike okupantide vastu.

1941. aasta juuniküüditatute arv oli üle 10 000 inimese. Ligi 38% neist olid alaealised, alla aastaseid lapsi oli üle saja. Küüditati isegi voodihaigeid vanainimesi. Tagasi Eestisse pääses neist kõigist vaid 40%. Ebainimlikes tingimustes hukkus ja hukati umbes 6000 inimest, neis enamik mehed.

14. juunil tähistame me küüditatute mälestuspäeva. See on Leinapäev. Juuniküüditamine, sellele järgnenud sõja-aastad, uued kommunistide-poolsed küüditamised 1945., 1949. ja 1951. aastal jätsid jälje pikkadeks aegadeks. Läbi elatud tragöödia söövitas meie rahva hinge mälupitseri, mida me kanname põlvest-põlve.

Täna meenutame me nende traagiliste sündmuste ohvreid – kannatanuid, hukkunuid, tagasijõudnuid ja mahajäänuid. Me ei unusta ka teisi kommunismiohvreid. Mitte ühtegi neist!

Me langetame pea kõigi nende mälestuse ees. Me mäletame ja mälestame, et midagi sellist ei saaks enam korduda ja et meie lapsed kasvaksid naeru ja rõõmuga vabal, rukkilillesinisel maal, mille esiisad on meile jätnud.

Me mäletame!”