02.01.2021
Henn Põlluaas.
Ei ole ilmselt kedagi, kes ei oleks kuulnud väiteid, et Eestit juhib ksenofoobne, rassistlik, madalalaubaline ja sallimatu valitsus ning kõik, mis oleme viimase kolmekümne aastaga saavutanud, on koalitsiooni poolt ära lammutatud.
Sellised väited on muutunud sedavõrd igapäevaseks, et nende absurdsust ei märka või ei julge märgata isegi need, kes taunivad poliitilist poriloopimist ning kutsuvad üles sallivusele ja viisakusele. Meedia, kelle ülesanne peaks olema objektiivse ja tõese informatsiooni levitamine, võimendab ja levitab sääraseid hoiakuid veelgi.
Neid stereotüüpe luuakse ja kasutatakse muutmaks inimeste hoiakuid valitsuse suhtes negatiivseks ja panna nad taganema end ajas ja ruumis tõestanud väärtussüsteemidest, mida koalitsioon esindab.
Esitatud väiteid ei püütagi põhjendada. Dialoog on asendatud sildistamise, valede ja hirmu külvamisega, mida markantsematega, seda parem. Selleks sobib mis tahes väljamõeldis. See aga õõnestab omakorda ühiskonna sidusust, demokraatlikku süsteemi ja rahva usaldust selle vastu.
Ilmekaks näiteks on raevukas vastuseis valitsuse kavale lasta rahval endal abielureferendumil otsustada, millises suunas ühiskond edasi peaks minema. Ajakirjanduses avaldatud artiklitest ca 70-80 protsenti referendumi vastu, ca viis protsenti neutraalsed ja ca viis protsenti toetavad.
Samal ajal soovib ligi 65 protsenti inimestest kaitsta tõelisi väärtusi ning anda abielule kui mehe ja naise liidule põhiseadusliku kaitse, ehk öelda rahvahääletusel vastuseks “jah”.
Meedia ei peegelda tegelikkust ega ühiskonnas valitsevaid hoiakuid, vaid püüab neid hoopis suunata ja kallutada. Viimase kümnendi oluliseks muutuseks ongi olnud sõltumatu, objektiivse ja usaldusväärse ajakirjanduse drastiline kokkutõmbumine ja meedia (vasak)radikaliseerumine.
Opositsioon ja teda toetav meedia häbistab, halvustab, süüdistab, püüab halvata koalitsiooni teovõimet ja võimendab signaale, mille järgi olevat valitsus kõiges ja ükskõik milles süüdi. Ühiskonda hoitakse permanentses ärevusseisundis.
Mõni aeg tagasi kutsuti seda tõejärgseks poliitikaks, kuid tõenäoliselt mahuks see suurepäraselt ka nn vihakõne alla. Samal ajal nõuavad vihakõne kriminaliseerimist, tsensuuri ja üha suuremat reguleerimist just needsamad äärmusliberaalid, kes peavad end suurimateks sallijateks ning vabaduse ja sõnavabaduse eest seisjateks.
Ühtäkki ei piisa enam olemasolevatest reeglitest ja piirangutest, mis ühiskonnale vastuvõetamatut ja kriminaalset käitumist reguleerivad. Nende rahva tahet, sõna- ja mõttevabadust eiravast käitumisest kumab selgelt läbi soov kõrvaldada neile mittesobivad arvamused ja poliitilised oponendid avalikust ruumist.
Liberalism on muutunud äärmuslikuks ja totalitaristlikuks ideoloogiaks ja see on ära ehmatanud isegi Reformierakonna liikmed. Norstati küsitlus näitas, et valdav enamus neist ei toeta parti ladviku aetavat nn vihakõne kriminaliseerimist. Üllatav on aga meedia vaikiv heakskiit kavale, mis tooks varem või hiljem kaasa ajakirjanduse enda suukorvistamise.
Kõigel sellel on ka rahvusvaheline mõõde. Erinevaid väljamõeldisi ja laimu levitatakse aktiivselt nii rahvusvahelises meedias, välisdiplomaatide seas kui ka maailma erinevates organisatsioonides.
Oponendid püüavad vägisi anda välispoliitilist mõõdet mõnedele koalitsioonipoliitikute väljaütlemistele, mis pööratakse pea peale ja võimendatakse üle. Siinne meedia tiražeerib mõnuga üksikuid välismeediasse jõudnud kajasid, näitamaks, kui madalale Eesti maine olevat maailmas langenud.
Vastasseisu ja vastutustundetu poliitilise võitluse käigus maalitakse Eestist pilti kui ebademokraatlikust, Putini-meelsest ja äärmuslaste juhitud paariariigist. Seni pole see aga õnnestunud.
See, et mõni meie poliitik avaldab oma ideoloogilisi eelistusi, mis liberaalsetele oponentidele vastukarva on, ei lähe teistele rahvastele korda ega kahjusta meie mainet. Samuti saadakse selgelt aru, kust jookseb piir tegelikkuse ja opositsiooni võimuihast kantud infomüra vahel.
Võin seda ka oma ametist tingitud tiheda välissuhtluse põhjal kinnitada. Eesti suhted meie lähimate ja kaugemate sõprade ja liitlastega on suurepärased ning valitsus on hoidnud edukalt nende silmi lahti Venemaa tegelike ambitsioonide ja tegevuse suhtes.
Kui aga opositsioon asetab meid järjest koledamate avaldustega väljapoole Euroopat ja paariariikide sekka, eriti kui seda toetavad kaks opositsiooni toetavat presidenti, siis võib pikas perspektiivis tagajärjeks ollagi meie rahvusvahelise usaldusväärsuse murendumine. Arvata, et meie liitlasi, julgeolekut ja kaitsevõimet ei mõjuta koalitsiooni ja valitsuse järjepidev demoniseerimine, on kas naiivne või pahatahtlik.
Valitsuse laimamine rahvusvahelise üldsuse ees kattub Kremli eesmärgiga nõrgestada Euroopa riikide, inimeste ja organisatsioonide usaldust Eesti suhtes. Ning loomulikult lüüa lõhesid erinevate rahva- ja sotsiaalsete gruppide vahele, äratada riigisiseseid lahkhelisid, lõhkuda ühiskonna sidusust ning nõrgendada meie kaitsevõimet ja julgeolekut. Ka retoorika on sama.
Kas tõesti segab pime viha valitsuse vastu seda nägemast? Tagajärgedest ei hoolita, eesmärk pühendab abinõu, tulgu pärast või veeuputus. Sellisel ühiskonda lõhestaval tegevusel on vaid üks eesmärk: mobiliseerida kõik oma maailmavaate pooldajad ja saada iga hinna eest võimule.
Täpselt samamoodi mõjub Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide püüd halvata parlamendi töö ligi kümne tuhande sisutu muudatusettepanekuga rahvahääletuse eelnõule. Nende menetlemine võib kesta kuid, mistõttu jäävad seisma kõik muud vajalikud ja olulised eelnõud. Kogu seadusandlik tegevus peatub.
Opositsioon käitub justkui Kremli trollivabrik, mille ülesanne on rünnata vastast, mõjutada avalikku arvamust ja muuta selle institutsioonid töövõimetuks. Ainult, et nüüd on võetud sihtmärgiks meie enda riik ja rahva õigus otsustada riigielu küsimuste üle.
Ületamatu tase on muidugi rahvahääletuse eelnõule parandusettepanekutena esitatud labased roppused, mis näitavad ilmekalt, kui innukalt kannavad sotsid endas bolševistlikku pärandit, harimatust ja matslust ning kui üleolevat ja ülbelt nad suhtuvad rahvasse kui kõrgeima võimu kandjasse. Jääb vaid kurvalt tõdeda, et moraal ja normaalsus teatud poliitilistele jõududele ei sobi.
Obstruktsioon on vaieldamatult opositsiooni tööriist, näitamaks enda vastuseisu teatud küsimustele, kuid sellel on omad piirid. Kui minnakse üle igasuguse mõistlikkuse piiride äärmusesse, kahjustatakse juba riigikogu seadusandlikku tegevust ja parlamentarismi toimimist, siis ei ole see enam lihtsalt obstruktsioon. Siis on tegemist otsese ründega põhiseadusliku korra, riigi ja demokraatia vastu. Kuhu on jäänud riigimehelikkus?
Opositsioon tegutseb Lenini õpetuse järgi, kes kutsus Komiternis üles lammutama parlamentarismi tema enda vahenditega. Omaette dimensiooni annab asjale suurema osa ajakirjanike kahjurõõmus heakskiit sellisele olukorrale. Mitmes (või kelle) võim ajakirjandus pidigi olema? Selle taustal tuleb aga juba kindlasti küsida läbi aegade vanimat küsimust poliitikas: kelle huve see kõik kannab?
Ma loodan, et eestlastele omane talupojatarkus võidab ja vastasseisu asendab arusaam, et dialoog on parem kui võitlus, ennast läbi aegade õigustanud ja meid kandnud väärtusi ei tohi prügikasti heita ning ainus, mis viib meid edasi, on rahvaga tahtega arvestamine ja koostöö.
Henn Põlluaas
Riigikogu esimees (EKRE)