20.04.2024
Venemaa agressioon Ukraina vastu on sõda Euroopas ja selle venides hakata “rohelist” Euroopat ehitama on absurdne.
EKRE saadik Alar Laneman on juba korduvalt tõstatanud üles ettepaneku selle kohta, et Eesti peaks praegu prioriteediks seadma oma kaitsevõimekuse kiire tõstmise, mis käib ühte paketti Ukraina abistamisega, ning panema pausile Kaja Kallase ülejäänud eelistused, milleks on rohepööre ja tasakaalus eelarve. Kriisis majandusega Eestil lihtsalt ei jätku raha kõigi kolme jaoks, kuid riigikaitse on seejuures kõige olulisem, sest kui Venemaa ründab, siis on ülejäänud teemad ümmargune null.
Peaminister Kaja Kallas vastas Alar Lanemanile Riigikogu infotunnis, et kõik teemad, millega nad tegelevad, olevat julgeolekumõõtmega, roheenergiast kuni digiriigini, ja keeldus sisuliselt riigikaitset esikohale seadmast.
Laupäeval rääkis EKRE fraktsiooni saadik Leo Kunnas Riigikogu infopäeval kokkutulnutele olukorrast Ukrainas ja selgitas, et rünnak Ukraina vastu on osa Vene impeeriumi taastamisest ja Kremli soovist lõpetada Lääne hegemoonia kogu maailmas, kusjuures liitlasteks on talle Hiina, Põhja-Korea ja Iraan. Ukraina olukord on küll raske, aga mitte lootusetu, ning Venemaal pole võiduvõimalust, kui Ukrainat efektiivselt aidata.
Peamiselt saaks aidata USA, kellel on nii varusid kui võimekust, kuid see suurriik peab lisaks Ukrainale silma peal hoidma Korea poolsaarel, Hiina-Taivani vastasseisul ja Lähis-Idal. Euroopa ladudes pole enam eriti palju, mida Ukrainale anda, ja pikalt soiku vajuda lastud kaitsetööstus hakkab alles tuure üles kerima. Venemaa on kandnud suuri kaotusi nii lennuväes kui laevastikus, kuid mürske ja rakette suudab ta toota vajalikul määral, lisaks on ladudes tohutult kraami nõukogude ajast, mida saab moderniserida.
Venemaa suur eelis on see, et ta ei poo ennast rohepöörde ja kliimavõitlusega, kogu tema sõjatööstus töötab sellega, mis tal on.
Euroopa Liit aga paiskab tohutud rahad kliimavõitlusesse, nõrgendab sellega majandust ja sealhulgas kaitsetööstust ning see on suur julgeolekuoht. Paremaks midagi ei muutu, sest kliimanõuded 2030., 2035. või 2050. aastaks tekitavad majanduses suurt pidurdumist, lisaks pole paljusid rohepöördetehnoloogiaid, millele loodetakse, veel olemaski. Ukraina sõda aga võib kesta veel aastaid ja nõuab Euroopalt kaitsevõimekuse esiplaanile seadmist, sest Venemaa agressiivsus ei lakka enne põhjalikku keretäit lahinguväljal.
Leo Kunnase hinnangul teab Venemaa väga hästi neid probleeme, millega Euroopa Liit ja kogu Lääs maadlevad, sealhulgas ülikulukad rohepööre elluviimine ja massiline migrantide vastuvõtmine (selle süvendamiseks algatati ka hübriidsõda migrantidega Valgevenest), ja ta on sellele teadlikult panuse pannud, lootes, et suurte rahade suunamine teistesse valdkondadesse poob kinni Lääne abi Ukrainale. Nagu näha, see nii toimubki – Lääs ei suuda Ukrainat piisavalt aidata. NATO peasekretär Jens Stoltenberg teatas alles, et Patriot-süsteemid olemas USA-l, Saksamaal, Hollandil, Hispaanial, Kreekal, Rumeenial ja Poolal, kuid tema sõnul otsustab iga alliansi liige ise, mida Ukrainale anda, sest neid süsteeme hetkel juurde kusagilt ei tule.
Seega on kujunenud olukord, kus Lääs näeb sõjaleeki Ukrainas ja Lähis-Idas, kus lisaks Gazale tekkis ka Iisraelil konflikt Iraaniga, ning Hiina ootab vaid võimalust Taivani ründamiseks, kuid Euroopa Liit paiskab endiselt kogu oma energia, jõu ja raha rohepöördesse. Euroopa Parlamendi saadik Jaak Madison rääkis oma etteaste ajal sellest, kuidas rohepöörane Euroopa ostab päikesepaneele Hiinast, mille energeetika jätkab ja laiendab kivisöe kasutamist – isegi rohepöördeks vajalikke asju tarnib Euroopa mujalt, kus neid toodetakse “mitte-roheliselt”.
Jaak Madison lisas, et vähemalt enne Euroopa Parlamendi valimisi on ka kõige mürkrohelisemad poliitilised jõud roheretoorikat kõvasti alla tõmmanud, paljud rohepöörde käivitanud jõud, nagu Euroopa Rahvapartei, aga räägivad juba sellist juttu, nagu need, kes olid algusest peale kliimahüsteeria suhtes ettevaatlikud. Euroopas hakatakse vaikselt aru saama, et see kampaania ei saa hästi lõppeda – meedia kirjutab, et ka Saksamaa entusiasm rangema rohepoliitika osas on vaibunud.
Madison kirjeldas täpselt ka seda, kuidas suhtub keskmine Eesti ja Euroopa kodanik rohepöördesse – talle seondub see mõneti looduskaitsega (mida see tavaliselt pole), samas näeb ta, et asi kisub kampaanialikuks ning ei lähe sugugi õiges suunas, aga ta ikka usub, et proovime järgi, ehk õnnestub, tunnistamaks hiljem, et näe, ei õnnestunudki.
Eestis on EKRE asjad paika pannud – lõpetage see rohepööre või pange vähemalt sõdade ajaks pausile, praegu on kaitsekulutused raudne prioriteet. Valitsus sellega ei nõustu, nad tapavad raha rohepöördesse ja üritavad eelarvet tasakaalus hoida, ning kui see ei õnnestu, lähevad maksutõusudega uuesti tavakodanike kukru kallale. EKRE taastab võimule saades vähemalt oma odavama kodumaise energeetika, elavdab maksulangetustega majandust ja tugevdab seeläbi oma kaitsevõimet.
Uued Uudised