Roland Tõnisson: estofoobiast euroliidu tasemel Yana Toomi näitel

Eesti,
©Karin Kaljuläte/Ekspress Meedia
Yana Toom ja Aljoša on hingesugulased eestluse vastasuses.

Kirjanik Roland Tõnisson kirjutab sellest, kuidas Yana Toomi sugused estofoobid näeksid meelsasti “labidat natsionalisti kolbas”, kuid tegelikult pole kahel rahval põhjust temasuguste putinlaste ässitusel vaenutseda.

“Millegipärast on jäänud meedial kahe silma vahele keskerakondlase, Eesti eurosaadiku Yana Toomi poolt sotsiaalmeediasse üles laetud pöördumine Eesti venekeelse elanikkonna poole. Seda ei ole kommenteeritud, kuigi tegemist on sisuliselt kunagise Interrinde juhtfiguur Vladimir Lebedi üleskutse kopeerimisega. Ilmselt on peavoolumeedia jätnud reageerimata, sest tegemist on sobivalt demagoogilise rünnakuga EKRE vastu.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Oma sõnavõtus, mille kohta ta kohe alguses peab oluliseks ära mainida, et tegemist ei ole agitatsiooniga, pöördub ta vene vähemuse poole: „Sellised, nagu mina ja teie, vene vähemus.“ Ta kardab, et valimistejärgselt ärkab vene vähemus väga ebameeldivas Eestis, ega soovi, et „tema riigis“ tuleksid võimule fanaatikud, kes on täis püha veendumust, et venelased on siin võõrad. Ta väidab, et eestlased on väga kaua kohelnud venelasi kui teise sordi elanikkonda.

Ta keskendub kolmele punktile – majandusele, venekeelsele haridusele ja EKRE-le. Ta kiidab Keskerakonna maksumuudatusi ja räägib venekeelsete elanike diskrimineerimisest haridusküsimuses, rõhutades muu seas, et „natsionalistid plaanivad hävitada“ venekeelse hariduse. Ta kasutab väga tugevat sõna „истребить“, millega väljendatakse julma, halastamatut füüsilist vägivalda. Seega ongi parem keskenduda sellele, kuidas Yana Toom manab, üles küttes emotsioone, oma kuulajate ette trööstitu stsenaariumi olukorrast, mil EKRE-l avaneb võimalus oma valimisprogrammi ellu viia.

Toomi sõnul on praegu veel võimalus valida, ent paljud poliitikud tahavad selle hävitada. Toom on natsionalistliku diktatuuri vastu, selle vastu, mida lubab oma programmis EKRE. Tema sõnul peab EKRE venelasi „parasiteerivateks tibladeks“ ja „mädapaiseks Eesti kehal.“ EKRE-l on tema sõnul plaan vastuhakkav venekeelne elanikkond Eestist deporteerida. Siinkohal kopeeribki Toom Lebedevi, kes ammusele uudisele Kaitseliidule vormiriietuse hankimisest reageeris kunagi järgnevalt: „Nendes laigulistes univormides hakkavad nad meid ajama loomavagunitesse ja Eestist välja ajama. Nad hakkavad meid peksma ja tapma.“

Toom tsiteerib väidetavalt EKRE valimisprogrammi – rahvuskonservatiividel on plaan vastuhakkavatelt, kodakondsuse saanud venelastelt, kodanikuõigused ära võtta, ning seejärel represseerida.

Toom ei räägi sellest, et sisuliselt on Eestis võimalik saada venekeelset teenindust nii pankades kui ametiasutustes. Kedagi ei saadeta kusagilt minema, kui ta ei valda eest keelt. On tööandjaid, kes ei palka inimesi ilma vene keele oskuseta. Ja loomulikult on eestlaste ja muulaste omavaheliste suhete ajalugu alanud tema jaoks aastaga 1989. Ta ei maini poole sõnagagi sellest, kuidas diskrimineeriti eestlasi nõukogude võimu poolt. Sealhulgas venestamispoliitika läbi. Marju Lauristini poolt esitatud kodakondsuse nullvariant (anda kõigile Eesti Vabariigi territooriumil elavatele isikutele Eesti kodakondsus) on Keskerakonnale väga südamelähedane teema praegugi.

Huvitav on kõige selle juures tutvuda hariduspoliitikaga Vene Föderatsioonis. 2010. aasta aruandes on ära toodud, et täielikult mittevenekeelse hariduse võimaldamine rikub võrdse kohtlemise printsiipi. Muus kui vene keeles haridust omandavad lapsed jäävad võrreldes venekeelsetega halvemasse olukorda, kuna riigieksamid on alates 2008. aastast eranditult vene keeles. Samuti rikutavat nõnda võrdse kohtlemise põhimõtteid, sest vene keele mitteoskajatel on Vene Föderatsioonis raske leida tööd. Sellest lähtudes likvideeriti näiteks kõik karjalakeelsed lastesõimed Vene Karjalas.

Muukeelset haridust on võimalik saada Baškiirias, Tatarstanis ning Jakuutias, ent sealsed emakeelsed õppeasutused on viidud kohalike omavalitsuste haldusse ning nende arv kahaneb kiiresti.

Konstitutsioonikohus on sätestanud, et võimalus omandada haridust mõne vähemusrahvuse keeles ei tohi toimuda vene keele kui riigikeele arvelt.

Toomi-Lebedevi sündroom ei ole ju üllatuseks. Psühholoogid teavad, et inimene ootab teistelt seda, mida ta on valmis ise korda saatma. Mis puudutab deporteerimist ja repressioone, siis neis asjus peaks pigem eesti rahvas ootusärevuses olema.

„Parem labidas natsionalisti koljus kui süljelärakas Nõukogude sõduri vormil“ – nii instrueeriti Eestis asuvates Nõukogude väeosade isikkoosseisu ajal, mil hakkas hoogu võtma püüdlus taasiseseisvumise poole. Selline mentaliteet ei ole, paraku, kadunud kuhugi.

Ja samas oleks vene kultuuriruumil pakkuda nii palju. Selle asemel näeme vaid ähvardusi ja demagoogiat. Kahju. On väga kahju, et vene kultuuriruumi, mis on nii särav ja huvitav, kasutatakse poliitiliste ambitsioonide platsdarmina. On väga kahju, et venelased ei oska enamasti oma naabreid näha teisiti kui vaid vaenlastena või oma sulastena. Ja kui mõni rahvas ei ole alistatud, siis tuleb temas näha vaenlast.

Kuhugi ei ole kadunud arusaam, et eesti keele õppimine on venelastele alandav, sest suur, võimas vene rahvas ei peaks õppima oma endiste pärisorjade keelt. Pealegi olevat Eesti saavutanud iseseisvuse poliitiliste arusaamatuste tõttu ning väikese põlisrahva soovi kehtestada end omaenda maal nähakse juba iseenesest süljelärakana vene suurrahvuslaste rinnaesisel.

Mul oli väga kahju kuulata ja vaadata seda Yana Toomi pöördumist oma rahvuskaaslaste poole. Tegemist on ju targa daamiga. Ma küll ei tea, milliste teenete eest sai tema kodakondsuse, ent tõsiasi, et ta kasutab seda Eesti Vabariigi ja sisepoliitilise olukorra destabiliseerimiseks, on äärmiselt kahetsusväärne.

Avaldan siinkohal oma isiklikku seisukohta, et meie maal elavatel eestlastel ja venelastel on ühiseid kokkupuutepunkte ometigi palju – selleks on kas või mure demograafilise olukorra ja globalismi pealetungi pärast. Ühine on ka paljude eestlaste ja enamuse venelaste mure seksuaalsete perverssuste propageerimise pärast Eesti hariduselus. Kuulume mõlemad Euroopa kultuuriruumi, mis laiub ääretul Euraasia kontinendil ja sellest väljaspool ning meil on ühised väljakutseid palju.

Arvan, et Euroopa kaotab siiski palju, kui hääbub väike eesti keel ja miniatuurne, ent sellevõrra olulisem ja huvitavam eesti kultuuriruum. Vene rahvas ei pea kartma oma keele hääbumist välistegurite mõjul – nagu näeme, on selleks meie idanaaber võtnud kasutusele vägagi karmikäelised meetmed. Võin mõista Vene riigi muret oma rahvuskaaslaste pärast, ent eelkõige peaks iga riik looma tingimused omaenda territooriumil, et nende keeleruumi kuuluvad inimesed sooviksid seal elada või sinna tagasi pöörduda. Seegi on ühine väljakutse.

Venelastel ei maksa irvitada selle üle, et Baltikumist on lahkunud mitusada tuhat inimest Läände tööle. Praegu on Venemaal olukord, kus näiteks 20-30-aastased moskvalased ja peterburglased on massiliselt hüljanud oma kodumaa. Üks tuttav kurtis sotsiaalmeedias – ta on oma klassist ainus, kes on jäänud Vene Föderatsiooni. Kõik teised on lahkunud välismaale. Ka Eestis elavad muukeelsed noored ei lahku Eestist mitte Venemaale, vaid läände. Ja see, et vene inimesed lahkuvad Venemaalt on sama traagiline kui eestlaste lahkumine Eestist.

Vene riik peaks olema mures oma kodanike pärast oma kodumaal. Nagu tõdes üks mu Venemaale Soome kolinud tuttavatest: „Varsti peale seda, kui olin kolinud Soome, võeti minuga ühendust – kuidas mul läheb? Kas ma tunnen end ahistatuna? Kas võib millegiga aidata?“ Tuttav tundis end kummaliselt: „Kui ma elasin Venemaal, ei huvitanud kedagi kuidas mul läheb ja minu riik tõstis mu õiguste peale jalga. Ütlesin neile, et mul läheb paremini kui ealeski siiani.“

Estofoobia on nimeks nähtusele, kus põlatakse, kardetakse ja mõnitatakse kõike Eestiga, eesti keele ja kultuuriga seonduvat. Siit minu ettepanek Eestis elavatele venelastele – ärge suhtuge meisse kui oma ajutiselt vabaks saanud pärisorjadesse ehk holoppidesse. Meie oleme samuti inimesed. Ja teate – kui Eesti vabariik ei ole teid siiani ära represseerinud, deporteerinud ja koonduslaagritesse ajanud, siis vaevalt ta teeb seda edaspidigi. Isegi EKRE-l ei ole sellist soovi. Ei ole vaja näha repressioonina ootust, lootust ja nõuet, et mujalt sissetulnud õpivad ära selle maa keele, kus elatakse.

Teil, Venemaal, ei ole ju samuti näiteks koole ukrainlastele, kuigi nad on suurim rahvusgrupp pärast venelasi. Teie kaasmaalased õpivad isegi ära selle kõige vihatuma inglise keele, et taotleda kõige jubedaima riigi, Ameerika Ühendriikide, kodakondsust. Asi on vaid tahtes ja suhtumises. Teil on võõramaalaste jaoks käibefraasina kasutusel selline ütlemine: „Te PEATE meid mõistma.“ Kas just PEAME – selle üle võiks vaielda. Aga vahelduseks võiksite teie mõista ka meid.

Ja palun – tooge rohkem oma kultuurikollektiive Eestisse esinema, ning jäägu õigeusu kirik jätkuvalt evangeelseks ja piibellikuks – see on lõpetuseks mu isiklik palve.”

Tähelepanu!

Kuna küberrünnakud aina sagenevad ning Facebook ei ole spämmi tõkestamiseks juba pika aja jooksul midagi ette võtnud, siis olime sunnitud Facebooki kaudu artiklite kommenteerimist piirama.

Anonüümse kommentaari lisamise võimaluse jätsime avatuks.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused