Rünnakud EKRE pihta on tingitud sellest, et rahvuskonservatiivsus jääb võõrastele ideoloogiatele ette

Mart Helme esindas Riigikogu kõnetoolis umbusaldajatele vastates klassikalist maskuliinsust.

Rahvuskonservatiivide pihta paisatavad süüdistused pole enamasti realistlikud, vaid on ideoloogiliselt laetud.

Möödunud nädalal kirjutas meestearst Margus Punab, et maailmas eristatakse niiöelda klassikalist ja pehmet maskuliinsust.

“Tänane Eesti ühiskond eeldab, et mees oleks ühelt poolt väga maskuliinne, aga teiselt poolt eeldatakse, et ta oleks ka väga hoolitsev, õrn, osavõtlik jne, tüüpiliselt feminiinseteks peetud omadustega tegelane…,” tõdeb ta. Skandinaavias, Saksamaal, Inglismaal, Prantsusmaal on mees Punabi sõnul juba teistsugune ja selliseks on muutumas ka meie noorem põlvkond.

Sellest aga leiab juba esimese selgituse kasvõi Riigikogus toimunule – kui Mart Helme esineb umbusaldajatest saadikute ees jõuliselt ning naissaadikud on nutu veerel, et mees ei murdu, siis ongi asi selles, et liberaalsed ja feministlikud tegelased sooviksid kõnepuldis näha pehme maskuliinsusega, nende käe järgi vormuvat plastiliinmeest, kes vabandab, nõustub, kahetseb ja lubab ennast parandada. EKRE mehed esindavad paraku klassikalist mehelikkust ja see ongi konflikti tegelik sisu.

Siit tuleneb ka kõik see, mida EKRE-le pannakse, ennekõike süüdistused naistevihkajalikkuses – rahvuskonservatiivid esindavad traditsioone ehk klassikalist maskuliinsust, teised erakonnad aga seda pehmet varianti. Sotside mehed käivad ju naiste marssidel ja jõuavad ehk varsti ka roosade vulvamütsikesteni.

EKRE-s pole ei naiste alandamist ega meeste üleolekut, on vaid traditsioonilised mehe-naise suhted, millega mõlemad pooled ka nõus on. Seega on sotside ja teiste vasakliberaalide süüdistused, sealhulgas ka “ebameeldiva” sõnakasutuse, solvamiste ja mittevabandamise osas, kantud neomarksistlikust ideoloogiast – tegelikult pole EKRE poliitikutel mingit põhjust sellele alistuda ja järele anda, sest see pole meie ideoloogia.

Pehmelt öeldes võib feministidele selgeks teha – meil on suva sellest, millisena te näete kaasaja meest, milliseid lumehelbekesi te oma toetajatest kasvatate, meil pole mingit kohustust mängida teie reeglite järgi. Kui meie maskuliinsus on teile toksiline, siis mingegi nurga taha pehmode õlale nutma!

Juba see näide tõestab, kuidas EKRE-vastasuse taga on ideoloogilised rünnakud – veel rohkem aga näeb seda “vähemuste õiguste kaitsmise” taga, kus tavaliste ja arusaadavate õiguste tagamise varjus kaitstakse ka nende õigust pretensioonikusele, kapriisidele ja pahedele. Ja ühiskonda lausa sunnitakse seda kõike aktsepteerima, kasutades isegi psühholoogilisi pöidlakruvisid.

Frankfurdi koolkond ehk neomarksistlikku ühiskonnateooriat arendanud koolkond loobus möödunud sajandil proletariaadile orienteerumast ning asus kaitsma vähemusi, migrante ja naisi. Lääne ühiskonda imbunud ja selle suuresti üle võtnud uusmarksism ongi võrdsusnõuded üle mõistuse suureks paisutanud, kuni selleni, et enamus peab järgima vähemuse ette antud reegleid.

Hea näide on veganlus, tavaolukorras igati normaalne eluviis. Jah, taimtoitlased on praegu vähemus ja neil peavad olema võrdsed õigused kõikesööjatega toidu kättesaadavuse ja tarbimise osas. Kuid nad ei tohi nõuda, et lihatoidu sööjad peavad nendega ühest ruumist lahkuma, et lihasöömist tuleb piirata ja et veganluse propaganda peab olema igal pool näha või isegi tavatoidu pakkumistest eespool. Seda tehes nõuavad nad enda elulaadile eelist teiste ees.

Reaalsest võrdsusest paraku vähemuste õiguste tagamisel selle loojatele ei piisa ja nendele hakatakse võrdsuse asemel eelisseisundit looma. Nii on ka geidega, kes on seksuaalse vähemusena ehk aktsepteeritavad, aga nad ei tohiks olla lausa igas asjas võrdsed vastassooliste suhetega, sest vaid heteroseksualism tagab inimsoo püsimise – isegi kui meid on praegu liiga palju, võib mingi katastroof väga lihtsalt inimkonna eksistentsi ohtu seada ja siis pole homodest kui kuivanud oksast elupuul mingit asja.

Eraldi küsimus on ka see, et vähemusele võrdseid õigusi andes võib see enamusele hukatuslikuks saada – arvestama peab konkreetset olukorda, mitte võrdsust iga hinna eest.

Vene rahvas on Eestis samuti vähemus, aga neid ei saa kuidagi eestlastega võrdsele tasemele panna, ei keele ega kultuuri küsimustes – kui venelastel on selja taga 140 miljonit vene keelt kõnelejat oma ajaloolisel kodumaal ja siinsamas Narva jõe taga, siis eestlasi on oma ajaloolisel asualal alla miljoni ja see arv võib tänastes demograafilistes protsessides väga kiiresti langema hakata ning ühe rahva kadumiseni viia. Ehk siis – eesti ja vene keele võrdsus Eestis tähendab sisuliselt ebavõrdsust, sest see asetab väikese eesti keele suure vene keelega võrreldes äärmiselt raskesse olukorda.

Seega siis pole rünnakud EKRE ja tema aetava poliitika vastu kuidagi tingitud sellest, nagu oleks rahvuskonservatiivid südametud ja ebainimlikud, vaid hoopiski sellest, et maad on võtnud uued ideoloogiad, kellele traditsiooniline, rahvus- ja perekeskne maailmavaade enam ei sobi ja kes tahavad selle kandjad täies tükkis välja juurida.

Aga president ja vasakliberaalid ajavad ikka ja jälle Põhiseadusest välja ainult võrdsusnõude, mille taust on hoopis teisugune kui kompromissideta võrdsus igas asjas. Sellist võrdsust ei saa kunagi tulla ja seda tõestas kommunistlik süsteem.

UU

Kommentaarid