Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Ruuben Kaalep: Eesti välispoliitika Venemaa suunal on põhiküsimustes olnud hambutu

-
15.02.2022
Ruuben Kaalep
© UU

Teisipäeval toimus Riigikogus väliskomisjoni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimusena välispoliitika arutelu, kus EKRE poolt võttis sõna Ruuben Kaalep.

“Aeg on raske, saatuslik ja tähendusrikas. Euroopa saatus otsustatakse Ukrainas ja otsustatakse mitte üksnes see, kas Venemaa imperialistlik agressioon peatub või jätkub, aga ühtlasi otsustatakse, kas ja millisel kujul näeme Euroopa rahvaste koostööd aastakümnete pärast.

Venemaa sõjaline jõud on Euroopale suur oht, aga ta ei ole paraku kaugeltki ainus oht. Praegu on uute mõjusfääride kaardile tõmbamise aeg ja kõik, kes teevad näo, et meie jääme sellest puutumata, elavad illusioonis. Et Prantsusmaa, Saksamaa või USA riigijuhid arutlevad koos Venemaa presidendiga Ukraina saatuse üle, on reaalsus. Ja samuti on reaalsus, et tõelisi otsuseid langetatakse ruumides, kuhu meil ei ole ligipääsu, räägitagu kui tahes pühalikke jutte igavesti kestvatest liitlassuhetest. Kui Ukraina langeb, oleme meie menüüs järgmised. Selleks, et seda ära hoida, et kindlustada Eesti iseseisvust 21. sajandil, ei piisa meie liitlaste peale lootmisest. Selleks on vaja astuda julgeid ja tugevaid samme.

Head kuulajad! Eesti välispoliitika on praeguse valitsuse ametis olemise ajal nõrgem kui kunagi varem. Ainus initsiatiiv, mis on tulnud Välisministeeriumi poolt Venemaa suunal, on soov sõlmida riigireeturlikku piirilepingut. Selle piirilepinguga loobuks Eesti meile täie õigusega kuuluvatest lahutamatutest aladest Setomaal ja Narva-tagusel. Venemaa retoorikat jälgides on ilmselge, et kasu sellest lepingust saaks üksnes agressor, kelle jaoks see legitimeeriks niihästi praegust ekspansiivset välispoliitikat kui ka ajalukku tagasi minnes kogu vägivaldset Nõukogude okupatsiooni, Tartu rahulepingu ränka rikkumist ja eestluse hävitamist kontrolljoone taga. Absurdne ja tülgastav on väita, et Eestile on piirileping kasulik, kuna saame sellega kahepoolselt tunnustatud piirijoone. Okupandi nõudmistele vastu tulla ja neid seadustada on äärmine selgrootus.

Võtkem eeskuju meie liitlasest Ukrainast, kes ei ole loobunud ei Krimmist ega Donbassist. Ukraina seadusandlus defineerib neid ajutiselt okupeeritud aladena ja Ukrainas tegutseb ajutiselt okupeeritud alade taaslõimimise ministeerium. Ei saa ka meie Eestis, jäädes truuks oma ajaloole ja esiisade võitlusele, mitte kunagi loobuda järjekindlast rahumeelsest diplomaatilisest tegevusest selle nimel, et Eesti lipp lehviks taas Petseri kloostri, Irboska ja Jaanilinna iidsete müüride kohal.

Lugupeetud Riigikogu! Ei saa taas jätta rõhutamata, et agressiivse ja hambuni relvastatud Venemaa kõrval peame nägema ka pehmemaid ja salakavalamaid ohte, mis varitsevad meid teistest ilmakaartest. Eesti riigi alustalad rahvusriiklus ja etniline rahvuslus on läänemaailmas ideoloogilise ja demograafilise rünnaku all. Meie liitlaste seas on riike nagu Prantsusmaa ja Saksamaa, kelle immigratsioonipoliitika ei taga prantslaste või sakslaste enamusrahvuseks jäämist oma kodumaal selle sajandi jooksul. Euraabia või Afroeuroopa pole vandenõuteooriad, vaid selge demograafiline projektsioon 30–40 aasta jooksul. Millist liitlassuhet me kujutame ette Euroopa riikidega, keda valitseb kolmanda maailma demograafia? Me peame selgelt nägema ka ideoloogilisi ja kultuurilisi protsesse, mis on nende demograafiliste arengute taga, ning loobuma ilmselgetest topeltstandarditest.

Lisaks demograafilisele kriisile on läänemaailm sisenenud enneolematusse kultuurilisse ja identiteedikriisi. See on rahvusriikluse hülgamise selge tulemus, kuna abstraktsed inimõigused või lääneliku väärtused ei asenda mitte kellegi etnilist identiteeti, mis on juurtega kodumaa mullas. Loomulikult on selle hülgamine globaalse finantskartelli ja suurkorporatsioonide huvides, sest nende ideaal on ülemaailmne valglinnastu, kus rahvad on taandatud tarbijate halliks massiks. Ometi on nad suutnud ajutiselt rahvusidentiteedist loobuma sundida üksnes eurooplasi. Teiste rahvaste ja kultuuride identiteet on ainult tugevnemas, olgu selle märgiks radikaalne islam, Ameerika Ühendriikide rassirahutused või Aasia riikide esiletõus globaalsete võimukeskustena.

Kalduvus totalitarismi suunas on omane just hävimisjärgus olevatele süsteemidele, mille hulka tuleb kindlasti lugeda ka lääne liberaaldemokraatia. Kes oleks veel kolm aastat tagasi osanud kujutleda selliseid samme nagu Austrias kehtestatud kohustuslik vaktsineerimine ja kas või vaktsineerimata parlamendiliikmete mandaadi piiramine meie naaberriigis Lätis? Paneme siia juurde sotsiaalmeedia ja rahvusvaheliste organisatsioonide ühistööna sündivat tõeministeeriumi ehk niinimetatud vihakõne ja väärinfoga võitlemise internetis. Selle ohvriks pole langenud mitte ainult asjalikud küsimused COVID-pandeemia kohta, vaid seda kasutatakse lääneriikides otsese poliitilise malakana teisitimõtlejate vaigistamiseks.

Kui me juhime tähelepanu ilmselgetele valimisvõltsingutele Venemaal ja Valgevenes, siis peame saama vabalt rääkida ka anomaaliatest ja rikkumistest USA presidendivalimistel. Ja samavõrd, kui oleme teadlikud Venemaa mõjutustegevusest, peaksime õppima ära tundma ka lääne ideoloogiate või suurkorporatsioonide mõjutustegevust Eestis, toimugu see siis avatud ühiskonna fondide või mõne muu sildi all.

Head kuulajad! Eestis maadlevad teineteisega vähemalt kaks erinevat väärtusruumi: niinimetatud lääne väärtusruum, mis keskendub abstraktsetele inimõigustele ja globaalsele kaubandussüsteemile, ning soome-ugri väärtusruum, mis keskendub rahvusriiklusele ja rahvaste enesemääramisele. Katsed suruda Eesti rahvale peale läänest imporditud väärtusruumi viivad rahva lõhenemiseni. Aga on ka mitmeid välispoliitilisi küsimusi, kus Eesti ja lääne väärtusruumi hinnangud ühinevad. Me ei saa toetada Hiina kommunistlikku režiimi ei rahvaste enesemääramise ega inimõiguste seisukohalt. Eestil on eriline roll allasurutud väikerahvaste, nagu tiibetlased, uiguurid või Sise-Mongoolia põliselanikud, enesemääramispüüdluste toetamisel. Paraku just sellistes küsimustes on Eesti välispoliitika olnud eriliselt hambutu, eelistades majandushuvisid ükskõik missugustele põhiväärtustele. Ka Mali missiooni lõpetamise puhul ei huvitanud meie otsusetegijaid põlisrahvaste olukord, demokraatia või inimõigused, vaid üksnes suurriikide arvamus.

Kahjuks on just nendes põhiküsimustes Eesti välispoliitika olnud hambutu ka Venemaa suunal. Lisaks Tartu rahulepingu reetmise katsetele ei saa mööda minna sellest, kuidas Eesti välispoliitika on vältinud soomeugrilaste ja teiste Venemaa põlisrahvaste represseerimise tõstatamist rahvusvahelisel tasandil. Et Riigikogus selline initsiatiiv eelmisel sügisel valitsusparteide survel maha hääletati, on häbiväärne. Meie ja meie sugulasrahvad väärime paremat.

Hea Riigikogu! Eesti julgeolekut saab pikaajaliselt kindlustada üksnes koostöö meile kõige lähemate regionaalsete liitlastega, kelle seas on nii Baltimaad, Poola ja Ungari kui ka Ukraina. Intermariumi koostöö on vastus uutele mõjusfääride poliitikale, mitmepooluselisele maailmale, ida imperalismile ja lääne allakäigule. Kaitsku meie esivanemate tarkus ja rahvuslik pärand kõiki Euroopa rahvaid.”