Salliveestlased on oma maast kujundanud rassistliku riigi – välismaalased nii ei arva

Eesti,
- Updated
©Andres Putting/Ekspress Meedia
Eesti maine rassistliku riigina on kujundanud rahvuskonservatiive ründav riigivõim ja sallivusleer. Turistid seda reaalses elus ei kohta, vaid naudivad Tallinnat.

Eesti väidetakse olevat rassistlik maa, kuid ilmselgelt pole see reaalsus, vaid siinsamas Eesti vasakliberaalsete sallivuslaste poolt tekitatud pseudoprobleem.

Portaal Sky.ee kirjutab 16. jaanuaril: “Tallinnas kultuurišoki saanud maailmarändurid: Eestis polnud ühtegi rassisti!” Jutt käib maailmaränduritest lõunakorealannast Rachelist ja austraallasest Nickist, kes otsustasid möödunud aasta oktoobris, et loobuvad oma päevatöödest, müüvad maha kõik, mis võimalik ja teevad laia maailmaga natuke lähemalt tutvust. Oma teekonnal läbi Kuala Lumpuri, Berliini, Praha, Pilseni, Varssavi, Vilniuse, Riia, Stockholmi, Göteborgi ja Budapesti jõuti lõpuks Tallinnasse.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

“Kuna oleme segarassiline paar, kartsime, et meile võib saada osaks negatiivne kohtlemine kuid me ei kogenud seda kordagi! Eestis ei olnud mitte ühtegi rassisti!” kinnitasid nad suure õhinaga. “Oleme varasemalt selliste kogemustega kahjuks kokku puutunud kui teisi riike oleme külastanud, kuid Eestis oli meil null probleemi. Null! Me ei tundnud end kordagi ohustatuna, ebaturvaliselt või et meid ei tahetaks siia. See tegi meid nii rõõmsaks, et saime tunda nii suurt sõbralikkust ja avatust,” räägib Rachel.

Kõige üllatuslikumaks peavad nad hoopis kohalikke inimesi. “Me olime kuulnud, et kohalikud on väga külmad ja mitte nii sõbralikud kui mõnes teises Euroopa riikides. Kuid meie jaoks oli kogemus täiesti vastupidine! Eestlased näivad rahulikud, lõõgastunud ja lugupidavad. Nad tegutsevad oma asjadega, olid alati väga sõbralikud ja suure südamega,” kirjeldab Rachel. “Kui nendega rääkima hakata näivad nad end kohe avavat ja on väga sõbralikud ning lahked,” lisab Nick.

Nii tuleb välja, et Eesti sallivusleer on riigivõimu toel kujundanud nii siseriiklikult kui välismaal meie riigist ebasõbraliku ja seejuures vale pildi. On ju nii president Kaljulaid kui ka paljud võimupoliitikud oma oponente süüdistades jutlustanud palju vihast Eesti ühiskonnas, rassismist, võõravaenust ja natsionalismist, jättes nende sõnavõttudega mulje, nagu vaevleks meie ühiskond võõraviha käes.

Seda ekslikku eelarvamust kohtab muide ka Venemaa venelaste puhul – nad on nii Vene propagandalt kui ka Eesti peavoolumeediast, võimupoliitikute ja globalistide suust (Ratas süüdistab EKRE-t ühiskonna lõhestamises ja Eesti 200 püstitab provokatsioonilisi plakateid) kuulnud, et siin vihatakse venelasi täiega, ning on üllatunud, et eelarvamus ei osutunudki õigeks.

Sellise fooni puhul on tegu on neomarksistide programmdokumentidesse kirjutatud tegutsemisjuhendiga, kus vähemuste õigused tuleb üles tõsta, seejuures üksikuid rikkumisi üle paisutades, et siis suunata viha oponentide pihta ja saavutada nende elimineerimine. Vähemused on seejuures vaid tööriist. Sama on Kremli propagandaga. Lõpptulemus on konflikti loomine ei millestki, millesse haaratakse ka mainekujundus välismaalastele.

Kui mingi osa vaenufoonist ongi õige, on see ikkagi riigivõimu ja “uute väärtuste” loojate kujundatud. Eestis polnud enne kooseluseadust vähemalgi määral tunnetatavat avalikku homofoobiat, kuni geiagenda (seejuures valdavalt nende heterotest toetajad) asus üles keerutama nende õigusi, küsimus tehti ühiskonnale pealetükkivusega vastumeelseks ning nii ilmuski reaalne ja avalik geivastasus. Kuna homoagenda nõuab nüüd avalikku omaksvõtmist ja eelisseisundit, hakkab homoseksualismi vastasus kanduma ka poliitikasse, seda peamiselt traditsioonilise pere kaitsena, keda geikultuur otseselt ohustab.

Täpselt sama on rassismi ja võõravihaga, mis polnud enne rändekriisi üldse päevakorral, kui mitte arvestada vene massimigratsiooni tagajärgi ja eestlaste seni paranemata haavu. Kuna rändekriisi alguses polnud mitte mingisugustki arutelu pagulaste vastuvõtmise tagajärgede üle, vaid seda kujutati ainult üdini positiivse protsessina, kuigi uudised Lääne-Euroopast tõid vastupidiseid sõnumeid, siis ei saanudki tekkida midagi muud, kui algul umbusk, hiljem aga vaenulikkus. Seda enam, et meil on oma peatamata Lasnamäe ja uued tulijad tooksid Molenbeeki kaasa.

Kogu viha algatajaks ja õhutajaks on riigivõim alates Reformierakonnast ja Rõivasest ning lõpetades Ratase ja Keskerakonnaga. Inimestele pole antud võimalust ise pagulaste ja geide vastu inimlik olla – nende armastamine ja abistamine on vastuvaidlemist välistavate käskudega ette kirjutatud. Endastmõistetavalt ajab inimlikkuse kohustus trotsi peale.

Kõik rassismisüüdistused Eestis on alguse saanud olmekonfliktidest ja kohalike sallivuslaste poolt suureks paisutatud. Neegri solvamine bussis oli tingitud tema valjuhäälsest rääkimisest telefonis otse juhi selja taga – juhi reaktsioon keerati rassismiks. Sõjaväelane Tarien keeras võõravihaks liitlassõduri solvamise kuskil klubis, kus põhjuseks võib olla mistahes asi. Ülimalt kahtlane on ka Karoli Hindriksi ameeriklanna kividega loopimise lugu. Nagu näha, on tegu sellesama neomarksistliku vihaõhutamisega, et saada kätte vajalik konflikt ja probleem.

Sellise tegevuse eesmärk ongi vihkamise fooni loomine, mis asuks iseennast kasvatama. Mõned inimesed, kellel seni oli võõrastest suva, hakkavad neid märkama, ja kui miski ei meeldi, seostavad tavapärase vastumeelsuse konkreetse inimese vastu tema rahvuse või rassiga, sest seda on neile ju pealevoolumeedia kaudu “rassimismiilmingute” süüdistuses alateadlikult sisestatud. Võõrad omakorda hakkavad otsima rassismiilminguid ja hakkavad ka tavalist olmekonflikti, mis muidu tunduks naeruväärse arusaamatuse või ebaviisakusena, seostama ksenofoobiaga.

Omaette probleemiks on ka mõistete “natsism”, “rassism” ja “ksenofoobia” kasutamine seal, kus see tegeliku konflikti olemusega kokku ei lähe – kui oponente süüdistatakse nende mõistetega lihtsalt selleks, et neist mingid koletised kujundada, lõpebki see välismaalaste jaoks arusaamisega, et need nähtused õitsevad siinmail.

Vasakliberaalid otsivad konfliktikoldeid aina juurde. Üks selline vihaõhutamise rinne on sooline palgalõhe, kus isegi asjatundjad pole leidnud tahtlikku alaväärtustamist, kuid marksistlikud õigusvõitlejad soovivad sealgi saavutada verise rinde avamise.

Kuigi Eesti riigivõim ja sallivuslased võitlevad näiliselt võõraviha vastu, loovad nad tegelikult fooni, kus kõige tavalisemad inimesed lähevad nende vihaõhutusega kaasa, seda vastavalt oma põhimõtetele kas ühte või teise leeri kinnistudes.

Allikas: sky.ee

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused