Siim Kallasega nõustudes – vara võimu juurde jõudnud noorpoliitikutel kaob keskikka jõudnuna motivatsioon

Taavi Rõivas on üks flaieripoliitikutest, kes praegu peale peenhäälestuste enam midagi teha ei suuda.

Reformierakonna auesimees Siim Kallas ütles Kuku raadio saates “Nädala tegija”, et noorelt võimule saanutel puudub motivatsioon.

Saatejuht Ülla Länts märkis, et poliitikast on viimasel ajal lahkunud mitmed olulised Reformierakonna poliitikud, keda võib nimetada Taavi Rõivase põlvkonna tegijateks ja keda iseloomustab see, et nad said Reformierakonna võimloleku ajal kohe olulisi ametikohti linna või riigi tasandil. Kallas nõustus sellega ja ütles, et see on ka loogiline.

“Kui inimene on pealt 20-aastaselt valitud riigikogusse ja valitud sealt edasi veel kolm korda järjest, siis ühel hetkel on ta 40 aasta ringis. Mis on siis tema uus sõnum järgmistel valimistel? Mis on tema elu mõte ja motivatsioon? Mis innustab teda tagant? Minu meelest on väga õige samm proovida ennast erasektoris ja muus ametis, sest alati võib tagasi tulla. See on loogiline samm nende inimeste jaoks, sest aeg on praegu selline,” rääkis Siim Kallas ERR-i vahendusel.

Selles osas nõustuvad Uued Uudised Siim Kallasega. Reformierakond, aga ka mõned teised peavooluerakonnad on täis noori mehi ja naisi, kes said piltlikult öeldes flaierijagajatest Riigikogu saadikuteks või isegi ministriteks (või ka omavalitsustesse ja erakondade etteotsa) ning nüüdseks tunduvad väsinult longuvajunutena. Oravaparteis on neid eriti palju, sest seal on võimuootused ja -lootused koos rikastumisvõimalustega kõrgeks aetud.

Üheks põhjuseks on kahtlemata pidev pinge, mis tuleb poliitilistes jagelustes osalemisest, ning teiseks, võimupoliitikute ametites pole siiski midagi romantilist, tegeleda tuleb keeruliste dokumentidega, mis nõuavad täielikku tähelepanu, ja tekitavad vaimse stressi.

Noorelt võimu juurde saanud poliitikute puhul on puuduseks ka see, et ootamatult saabunud suur otsustamisõigus võib pähe hakata ja kergitada ego nii kõrgele, et see pole enam normaalne. Läbipõrumiste puudumine, mis tegelikult õpetavad elus väga palju, paneb noorpoliitikuid uskuma oma ilmeksimatusesse ja sunnivad neid konstruktiivsele kriitikale sellest õppust võtmata marulise vastutulega vastama.

Noorte plussiks on ideederohkus, palju energiat ja pealehakkamist, miinuseks aga elukogemuse puudumine. Seepärast ongi hea järkjärguline kerkimine karjääriredelil, järsud tõusud võivad aga ruttu läbi põletada ja muutuda allakäiguks.

Eestis ongi pärast poliitilistesse tippudesse jõudmist ja seal väsimist järgmiseks sammuks kas erasektorisse või hoopiski suurde Euroopa poliitikasse minek, kuid nagu Kadri Simsoni käekäik näitab, on ka EL-i eriti magusa piruka juurde suur tung. Ja millalgi tuleb Andrus Ansipi moodi väsinuna jälle koju ronida, kus keegi teda enam ei vaja.

Eesti poliitikas on olnud näiteks Jaanus Raidal, kellest omal ajal ennustati Eesti presidenti, kuid kes ei jõudnud sinna ligilähedalegi; Priit Toobal, kes Edgar Savisaare pailapsena korrumpeerus üsna ruttu; Taavi Rõivas, kes arvab siiani, et oli Eesti parim peaminister, kuigi keegi peale tema nii ei arva; nüüd on peale kerkimas endast üliheal arvamusel Raimond Kaljulaid, kes sai oma esimesed vitsad ülbuse eest juba europarlamendi valimistel kätte ja näib nüüd poliitilise allakäiguredeli ülemisel astmel olevat.

Eks samad hädad ehk tormilise noorpoliitikupõlve ole läbi käinud ka EKRE noorema põlvkonna tegijad nagu Jaak Madison ja Ruuben Kaalep, kuid nende eeliseks on see, et neile ei tule kõik lihtsalt kätte – oponendid loksutavad nad juba noorpõlves läbi, et läbipõlemistuli ei hakka ka neljakümnendates enam peale.

Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga