08.11.2022
Kas krimistatistika on sama võrdne või kaldub vasakule?
Siseministeerium prognoosib, et 2023. aasta lõpuks on ajutise kaitse saajaid Eestis umbes 75 000, praegu on selleks arvuks 38 729 inimest, lisanduvad veel kaitse mittetaotlejad ja need, kelle Eestis viibimisest riik midagi ei tea, kuid kes on ilmselt olemas.
Sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo sõnul on esmaspäevase seisuga Ukraina sõja eest Eestisse põgenenud inimestest 61 497 öelnud, et soovivad jääda Eestisse, see arv ei pruugi aga tegeliku Eestis viibivate põgenike arvuga kokku langeda.
Küsitluste järgi soovib 81 protsenti põgenikest Ukrainasse naasta, kuid mitte lähema kolme kuu jooksul, märkis Riisalo esmaspäevasel riigikogu riigieelarve kontrolli erikomisjoni istungil.
22 768 ehk 37 protsenti põgenikest on ilma ajutise kaitseta. “Need on inimesed, kes saavad ise hakkama, kes ei vaja Eesti riigi abi ja tuge,” selgitas ta. Ajutise kaitse on saanud 38 729 inimest, mis on 63 protsenti kõigist, kes on avaldanud soovi Eestisse jääda.
“Me lõpuni ei kontrolli eriti seda 37 protsenti inimestest, kellel pole ajutist kaitset, kas nad veel füüsiliselt on Eestis. Nad ei ole andmebaasides, kuna pole taodelnud toetusi ega pensioni,” nentis minister.
44 protsenti ajutise kaitse all olijatest on Riisalo sõnul teada täpse elukoha aadressiga, 24 protsenti on Eestis registreeritud kohaliku omavalitsuse täpsusega. “Me teame, kus omavalitsuses nad on, kuna nad on seal teenuse saajad, kas siis lapsed on lasteaias või koolis või on nad mõne toetuse või pensioni saajad,” selgitas ta.
10 protsenti ajutise kaitse saajatest on Ukraina sissekirjutusega ja 14 protsenti ehk 5493 on selliseid, kelle elukoha kohta riigil andmed puuduvad. 39 inimese puhul on elukohaks registreeritud mõni muu riik.
Siseministeeriumi kantsler Tarmo Miilits ütles, et ministeerium tegeleb põgenike elukoha täpse kaardistamisega. “See 14 protsenti – 5493 inimest – on see grupp inimesi, kelle poole me oma teraviku seame, et saada neist ülevaade, kas nad on endiselt Eestis või on nad Eestist lahkunud, mis on nende tegelik elukoht ja muud tegevused. Lisaks igasugustele registripäringutele on kavas ajutise kaitse pikendamisel inimestega näost näkku kohtuda ja kõik sellised asjad välja selgitada, et kus ta elab, miks lapsed ei käi koolis ja kogu muu temaatika juurde, see on üks oluline võtmetegevus, mis meil ees seisab,” märkis Miilits.
Ajutise kaitse all olija staatust tuleb pikendada ühe aasta pärast alates selle saamisest.
Pärast pikka kriitikat üritab valitsus kuidagi selgust saada, kui palju neid ukrainlasi Eestis tegelikult on, kuid minnalaskmine on juba sedavõrd põhjalik olnud, et seda sasipundart on raske lahti harutada. Lisaks puudub riigil ülevaade ka Venemaalt mobilisatsiooni eest lahkunutest, kes transiidilubadusest hoolimata võivad Eestis olla.
Esmaspäeval ütles EKRE saadik Peeter Ernits Riigikogus: “Meil Ukraina sõpru tuleb nii uksest kui ka aknast ja värskete prognooside järgi järgmise aasta lõpuks peaks juba siin kusagil 150 000 või rohkem olema. Kui asjad niimoodi edasi lähevad, et Eestis räägitakse üha rohkem vene keeles, siis me ju sarnaneme üha enam väikese venekeelse Ukrainaga siin.”
Henn Põlluaas lisas: “Ma ei ole ühtegi riiki näinud, kus nii palju Ukraina lippe lehviks. Eesti on selles suhtes erandlik. Ja eks me oleme erandlikud ka selles, kui palju me oleme aidanud Ukrainat. Kui me paneme selle suhtarvudesse, siis me oleme silmad ette teinud kõikidele maailma suurtele riikidele, rikastele lääneriikidele, kuigi me oleme tilluke ja väike, võrreldes nendega vaene. Nii et meil ei ole siin mitte midagi häbeneda. Aga ometigi ühel hetkel johtuvalt meie väiksusest peame me ikkagi hakkama mõtlema, kus on see piir, kui palju me suudame aidata neid, ilma et me ise läheks selle rändetsunami käigus põhja. Ja nagu me teame, tänasel valitsusel – seda on ka peaminister ja muud ministrid välja öelnud – seda piiri ei olegi. Nii et kui piiri ei ole, siis see paneb meie sotsiaalsüsteemi, majanduse, meie edasikestvuse rahvusriigina väga suure väga suure kahtluse alla. Seda enam, et arvestades tänast inflatsiooni ja hindade tõusu, milles me oleme jälle järjekordselt Euroopa ja vaat et terve maailma juhtiv riik, kui selle käigus ei toetata ikkagi meie ettevõtlust, nii nagu kõik teised riigid teevad, siis läheb ka meie majandus põhja, sõna otseses mõttes.” (BNS-UU)