Sotse paljastav raamat: pidev riigi kaitsevõime õõnestamine

Mistahes Eesti kaitsevõime õõnestamine on kuritegu omariikluse vastu.

Uued Uudised avaldavad katkendeid riigikogu liikme Henn Põlluaasa järgmisel nädalal müügile saabuvast raamatust „Sotsid, Interrinde teine tulemine“. Alljärgnev on katkend peatükist “Eesti kaitsevõimest ja julgeolekuohtudest.

“Kuigi sotsid on end militaarses valdkonnas asjatundjatena presenteerimas, nende ridadest on pärit kaks kaitseministrit, Sven Mikser ja Hannes Hanso, ning nende retoorika sõjaliste ja geopoliitiliste väljakutsete tundmise ja tõrjumise teemadel tunduvad esmapilgul asjakohased, ei ole tegelik pilt sugugi roosiline – SDE riigikaitsealane kompetents on madal ning kõigele lisaks on nad korduvalt meie kaitsevõimele sõna otseses mõttes kaikaid kodaratesse pildunud.

SDE toetas Soome eeskujul ülesehitatud riigi esmase kaitsekilbina funktsioneerinud sõjaväestatud piirivalve likvideerimist ja politseiga ühendamist 2010. aastal, millel on väga pikaajaline negatiivne mõju riigikaitsevõimekusele laiemalt. Ilmselt on meelest ära läinud, kes on meie idanaaber. Toimus nii arutu piirivalve kärpimine, kui ka Piirivalveameti faktiline likvideerimine ehk lahustamine Politseiameti koosseisus, kellel vastava valdkonnaga tegelemiseks pole jagunud ei kompetentsi ega vahendeid. Ei mõisteta, et piiri tuleb mitte ainult valvata, vaid vajadusel ka kaitsta ja politseil ei ole selleks lihtsalt võimekust. Selleks on vajalik kaitseväeline väljaõpe, militaarvarustus ja reservide olemasolu, mida meie piiridel enam ei ole. Ükskõik kui kõrge aia ehitamine või kaitseliitlaste, kellel puudub vastav kompetents, ajutine kasutamine piiridel piirivalvevägede puudumist kompenseerida ei suuda.

Üheks meie kaitsevõime olulisemaks alustalaks on vabatahtlikkusel põhinev Kaitseliit, kuhu on koondunud meie tublimad ja patriootlikumad inimesed. Võib öelda, et Kaitseliit on meie viimane kaitsevall, mille vajalikkust ja tähtsust on esiteks heidutuse, aga ka meie julgeoleku ja riikliku iseseisvuse tagamisel võimatu üle hinnata. Sotsid teatasid aga 2002. aastal kaitseminister Sven Mikseri suu läbi, et Kaitseliit tuleks hoopiski laiali saata. Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimees ja Kaitseliidu vanematekogu aseesimees Tiit Tammsaare sõnul muutus vanematekogu valvsaks siis, kui Mikser teatas “Aktuaalses kaameras”, et Kaitseliit on NATO jaoks probleem. “Asja uurimisel saime teada, et ta tahab liitu laiali saata,” lisas Tammsaar. Tema sõnul kutsus vanematekogu Mikseri aru andma, kuid minister ei julgenud kohale tulla, saates enda asemel ministeeriumi pressiesindaja Madis Mikko. “Mikko ütles, et kuulis Mikseri ideest alles kaks tundi tagasi ega oska seetõttu midagi selgitada,” ütles Tammsaar, lisades, et kaitseministri idee on Eestile kahjulik. Ehmatatuna üleüldisest pahameelest, tõmbus Mikser tagasi ja asus oma sõnu pehmendama, väites, et Kaitseliidu rolli tulevat täpsustada.

Asi läks aga veelgi tõsisemaks. Järgmisel aastal, veel enne Eesti NATO liikmeks saamist algas nii vasak- kui paremliberaalselt tiivalt aktiivne Kaitseväe ajateenistuse lammutamise ja palgaarmeele ülemineku propageerimine. Eelmine ja toonane kaitseminister, Sven Mikser ja Margus Hanson (RE), kellel mõlemal puudus sõjaline kompetents, kirjutasid üheskoos artikli, milles kinnitasid, et tänapäevaste ohtude tõrjumiseks pole kohmakas, reservil põhinev massiarmee tõhus vahend ning teatasid plaanist vähendada märkimisväärselt kaitseväe väljaõpetatud reservi. „Ajateenijate arv peab olema küllalt suur, et kindlustada väljaõpetatud sõjaväelaste juurdekasv, ning samas optimaalne, vabastamaks vahendeid kaitseväe kvaliteedi tõstmiseks. Ajateenistus tänapäeva Eestis…  peab muutuma osaks tarkväe loomise protsessist.“ Mida see väikesearvuline „tarkvägi“ endast kujutab ning kuidas see Eesti kaitsmisega Venemaa massiarmee rünnaku puhul toime peaks tulema, seda loomulikult ei osatud kirjeldada. See-eest öeldi, et: „Ajateenistus ei kao ning ajateenijate arv ei vähene ka kohe ja kindlasti mitte enne NATO liikmeks saamist“, mis teisisõnu tähendas kavatsust minna palgaarneele üle peale NATO-ga liitumist. Kõige hämmastavam oli nende igasugusele loogikale ja reaalsusele mittevastav väide, et „Tänapäeva Euroopat ei ohusta enam massiivsed tankiarmeed, vaid ebastabiilsus kaugel laienenud Euroopast.“

Ma ei hakka siin Siim Kallase, Juhan Partsi, eriti ägedalt ajateenistuse kaotamise eest seisnud Jürgen Ligi, mõnede Kaitseministeeriumi ametnike ja mitmete, meie olusid mittetundvate NATO esindajate sama või veelgi rumalamaid ja asjatundmatumaid avaldusi välja tooma. Idast lähtuvate ohtude suhtes pime surve ajateenistuse likvideerimisele, mis oleks andnud hoobi meie iseseisvale kaitsevõimele, oli äärmiselt tugev. Sotsid olid koos Reformierakonnaga selle kindlad toetajad. Sisulisele desarmeerimiskavale, mida püüti meile aastaid peale suruda, seisid vastu valdav osa Kaitseväe peastaabist ja ohvitserkonnast, Eesti, Läti ja Leedu reservohvitseride liidud, Baltic Defence Collage asjatundjad jne, ning mis kõige olulisem, ka avalikkus. EKRE eelkäija, Rahvaliit, deklareeris, et on kindalt igasuguste selles valdkonnas tehtavate eksperimentide vastu, ajateenistusest ja totaalkaitse põhimõttest ei tohi loobuda ning riigi ja rahva tulevikuga ei mängita. “Rahvaliidu hinnangul on möödapääsmatu, et meie lastest kasvatatakse nii kodus kui koolis sünnist saati eestlasi ning pärast kooli lõpetamist käivad noormehed ka sõjaväes ära. Teenida ja kaitsta oma riiki on auasi, mitte ebameeldiv kohustus. Kaitsetahte kasvatamine algab maast madalast ning peab jätkuma kogu aeg.”

Üheks ajateenistuse likvideerimise ettekäändeks toodi kokkuhoid. Vastupidiselt nende väidetele on ajateenijatele ja väljaõpetatud reservile põhineva armee ülalpidamine palgaarmeega võrreldes oluliselt odavam ning see võimaldab märksa enam panustada kaitsejõudude arengusse ja moderniseerimisse. Palgaarmee oleks meie piiratud ressursid sõna otseses mõttes ära söönud ning meie kaitsejõudude varustamine vajalikuga oleks jäänud tõsiselt toppama. Kolonelleitnant Leo Kunnase sõnul on porofiarmeele üleminekul teinegi tõsine tagajärg: reservide kokkukuivamine. Varem koolitatud reservistid vananevad, kuni polegi enam muid kasutada, kui endisi palgasõdureid. „Neid on küll võimalik kasutada täiendusena, kuid nii väikese hulgaga ei ole võimalik hädaolukorras kaitsejõude mitmekordistada. See tähendab, et sõjaaja kaitsejõudude tugevus on sama või vaid veidi suurem kui rahuaja armeel, ehk siis praktikas tähendab see sõjaaja relvajõudude likvideerimist.“

Lätis ja Leedus mindi palgaarmeele üle ilma avaliku arutelu ja diskussioonita. Vaadates, milline allakäik nende kaitsevõimet tabas, võime jumalat tänada, et Eestis jäädi ajateenistuse juurde. Tänaseks on see teema laualt maas, kuid kuni viimase ajani on hoitud ajateenistuse läbinute arvu oluliselt väiksemana, kui see oleks operatiivvajaduse põhjal pidanud olema. Leedu taastas ajateenistuse 2016. aastal, kuid kaitsevõimele tekitatud kahju ei ole veel siiani suudetud korvata. Reservi loomine kestab aastakümneid ja peab olema katkematu protsess.

Muuseas, ka riigireetur Herman Simm toetas sihikindlalt ajateenistuse kaotamist ja püüdis mustata iseseisva kaitsevõime eest seisjaid. Vähemalt selles asjas kukkus ta koos GRU-ga õnneks läbi. Leo Kunnase sõnul tähendas palgaarmee idee  2001. aastal vastu võetud Eesti julgeolekupoliitika ja sõjalises strateegias määratud printsiipidest loobumist ning otsest rünnakut Eesti maakaitse keskse tegija – rahva tahte ja valmisoleku – vastu. „Sõjas on vaenlase eesmärk keskse tegija ülevõtmine, purustamine või hävitamine, sest see kindlustab üldjuhul võidu. Nüüd tulid ründajad meie endi poolelt. Alles Venemaa ja Gruusia vaheline sõda andis Eesti palgaarmee ideele hävitava löögi ja Ukraina sõda tegi sellele lõpu,“ tõdes Kunnas.

Lisaks sellele püüdsid sotsid jõuliselt pidurdada Eesti kaitsekulutuste tõstmist. Nende juhtivad poliitikud asusid aktiivselt ründama otsust viia kaitsekulutused kahe protsendini ja hakata riigikaitse auke lappima. Jaak Allik kuulutas, et iga sent, mis on kulutatud kaitsekulutustele on raisatud raha. Omal ajal avaldas Allik muuseas tugevat vastuseisu ka Eesti ühinemisele NATO-ga, sest see mitte ei tõsta meie julgeolekut vaid hoopis nõrgendavat. Ka Mikser, hilisem sotside kaitseminister, sõdis kaitsekulutuste tõstmise vastu. 2009. aastal tegid sotsiaaldemokraadid ettepaneku vähendada kaitsekulutused Lätiga samale tasemele ehk ühele protsendile sisemajanduse kogutoodangust.

Sisuliselt tähendanuks kait­se­ku­lu­tus­te vä­hen­da­mi­ne ühe prot­sen­di­ni SKT-st ta­ga­si­mi­ne­kut 1990. aas­ta­tes­se, NATO-ga liitumisel antud lubaduste rikkumist ja Eesti ise­seis­va kait­sevõime täie­lik­ku kok­ku­va­ri­se­mist või õigemini hävitamist See tä­hen­danuks aga ka män­gi­mist liit­las­te valmisolekuga panustada meie kaitsmisesse ja loomulikult otsest Eesti rii­gi ek­sis­tent­si ohtu seadmist. Oli see mõtlematus või hoopiski kellegi teise huvidest kantud ettepanek?

Ei olnud just väga ammu, kui president T. H. Ilves soovitas lühinägelikult eirata lääne ja Venemaa suhetes Kremli agressiivset retoorikat, sealset opositsioonirühmade diskrimineerimist ja ajakirjanduse riiklikku kontrolli. Ta kinnitas, et tuleb loobuda nurisemisest lääneliku demokraatia puudumise pärast Venemaal, sest lääs ei suuda midagi muuta. Pole lootagi, et Venemaal saabuks ajakirjandusvabadus või tuleksid ausad valimised, ning seega polevat mõtet muretsedagi.  Ilvese sõnul tuleb Venemaasse suhtuda „heasoovliku hoolimatusega.” Reaalselt mõtlevale inimesele oli selge, kuhu tegelikult viib selline silmade kinnipigistamine ja naiivne kõikelubavuspoliitika Venemaa puhul. Täna on meil võimalik seda ka reaalsuses näha.

2008. aastal, kui USA saadik David Phillips küsis Ilveselt, mida ta arvab NATO baaside paigutamisest Eestisse, andis president põikleva ja ümmarguse vastuse, väites, et see polevatki meile oluline (sic!). Ilves jättis teadlikult kasutamata suurepärase võimaluse Eesti julgeoleku kindlustamiseks NATO abil. Iga kasutamata jäetud võimalus tugevndada meie kaitsevõimet tähendab tegelikult kaitsevõime kahjustamist.

Kolonelleitnant Leo Kunnase sõnul hakkas Ilves Eesti julgeolekuohust rääkima alles peale Ukraina ja Gruusia sõda, kui teisiti enam ei saanud, enne seda käitus ta täiesti vastupidiselt, kahjustades kõigiti Eesti huve: “Ilves rääkis, et 50 000 meheline sõjakaitsevägi on liiga suur, pidas kõnesid tsiviilikontrollist, armee sai kogu aeg noomida. Selle tagajärjel kaitseväe luure sisuliselt nulliti. Selle vale najal tuli ta ka välja põhiseaduse parandusega, millega visati kaitseväe juhataja põhiseadusest välja. See rikkus kogu riigikaitse juhtimise tasakaalu. Ilvese tehtu tagajärgi lapime aastakümneid ja võib tekkida olukord, kus riik ei olegi sõjaks valmis. Seda põhjusel, et süsteem on olnud suletud, seda pole olnud võimalik ette valmistada ega juhtida.”

Kuid juba aasta pärast Gruusia sõja lõppu soovisid sotsid Eesti riigikaitsekulud langetada ühele protsendile ning viisid kärpekava valitsusse ja riigikaitsenõukokku. Möödus kaks aastat ja sotsid olid riigikaitse kulude maha tõmbamisega uuesti ametis. Järelikult ei olnud see hetkeidee, vaid niimoodi nad mõtlesidki. Võrdluseks toodi Läti: näed, neil kulud ainult ühe protsendi peal ja pole midagi hullu. Teeme meie ka!

aanuaris 2014, kui toonane kaitseminister tegi USA-s ettepaneku, et Eestisse võiks tuua NATO ja Ameerika üksused, hakkasid sotsid jälle vastu töötama. Kõlasid väited, et see on „populistlik soovmõtlemine”, „kaitseminister mängib hädavarest”, „kaitseminister on kaotanud reaalsustaju ja meelemõistuse” ning „Eesti julgeoleku olukord pole halvenenud”. Kuu aega hiljem okupeeris Venemaa Krimmi. „Ma ei pidanud tollal Ivari Padarit, Sven Mikserit, Jevgeni Ossinovskit, Jaak Allikut, Marianne Mikkot ja teisi sotse Kremli agentideks, kes teadlikult kahjustavad Eesti huve ja julgeolekut. Natuke aega hiljem küll selgus, et julgeoleku vallas on tegu kanapimedatega, kelle võime ohte hinnata ja maailmas toimuvast aru saada on nullilähedane“, ütles Kaitseliidu  Eesti-vastase propa­ganda paljastamisega tegeleva Propastopi liige Mikk Salu. Samasugune oli vasakpoolsete reageering ka varem, kui president Arnold Rüütel tegi 2001. aastal ettepaneku NATO sõjaväebaasi loomiseks Saaremaale. Nii kauakestev ja sihikindel vastutegutsemine tekitab loomulikult mõtteid võimalike seoste, allhoovuste ja eesmärkide suhtes.

Leo Kunnas küsis irooniliselt: „Kaitsekulutuste vähendajad, „hiiglasliku kaitseväe“ ja Kaitseliidu likvideerijad, palgaarmee eestvõitlejad – täna on kunagistest riigikaitse Saulustest saanud Paulused, kes üksteise võidu nõuavad liitlastelt suuremat panust Eesti julgeolekusse. On see sisuline muutus või tuulenuusutamine? Eks aeg näita.“

Kaitseministriks olemine eeldab kahtlemata eelnevate valdkondlike teadmiste ja kogemuste olemasolu, sest ministri kompetentsist sõltuvad nii sõna otseses kui kaudses mõistes kümnete või isegi sadade tuhandete inimeste elud. Militaarhariduse- ja kogemuseta, ajateenistust mitte läbinud sotsiaaldemokraatidest kaitseministrid nendele kriteeriumitele ei vastanud. Mikser tunnistas, et automaadist ta lasta ei oska ja viitas ennastõigustavalt, et ta pole ainus selline minister, kes ei ole sõjaväes käinud. Ministriks saades ei suutnud Hanso riigikogus esinedes teha vahet isegi killu- ja kuulivestidel, mis tsivilisti puhul polegi patt, kuid kaitseministri puhul on see piinlik. Hanso ei pidanud aga ajateenistust ega militaarset kompetentsi ministriks olemisel üldsegi vajalikuks. Tema sõnul on kaitseministrile oluline hoopis hea orienteerumine rahvusvahelistes ja julgeoleku teemades.

Kunagise Riigikogu riigikaitsekomisjoni esimehe Tiit Tammsaare sõnul võib taoline olukord, kus nii kaitseministril kui ka ministeeriumi kantsleril puudub sõjaväeteenistuse kogemus, küsimusi tõstatada. „Juhtimise puhul oleks muidugi hea, kui juhitavas valdkonnas oleksid ette näidata ka isiklikud kogemused. Maailmas on palju riike, kus ilma kõrge sõjaväelise aukraadita ei tule kaitseministri post kõne allagi,” lausus Tammsaar. Sama puudutab Kaitseministeeeiumi kantslerit, nõunikke ja muid kõrgemaid ametnikke.

Militaarses mõttes oli allpool igasugust arvestust ka nende inimeste tase, kellega sotsidest kaitseministrid ennast ümbritsesid. Sven Mikser nimetas enda nõunikuks 27 aastase Sandra Kamilova, kellel avanes sellega esmakordselt huvitav võimalus näha, millised on näiteks tänapäevased sõjaväekasarmud. Ilmselgelt ei omanud nõuniku valimisel kaalu mitte tema kompetents, militaarteadmised ega kogemused, vaid muud asjaolud, ühena näiteks see, et neiu oli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aktiivne liige. Ka Hanso palkas endale nõunikuks 22-aastase, Kuressaare elava keskharidusega parteikaaslase Leet Rauno Lembergi, kes polnud läbinud ajateenistust ja kellel puudus samuti igasugune varasem puutumus nii Kaitseliidu kui Kaitseväega. Huvitav, missugust asjatundlikku nõu või lisandväärtust olid sellised asjatundmatud nõunikud võimelised kaitseministritele andma?”

Kommentaarid