Sotsist eurosaadik Marina Kaljurand väitis arvamusfestivalil, et “juudivabaks” kuulutas ennast “Eesti Vabariik Saksa okupatsiooni all”

Paide Arvamusfestival väitluses “Abielureferendum – päristeema või asendustegevus?” vassis sotsist Euroopa Parlamendi saadik Marina Kaljurand nii Poola LGBT-ideoloogia vabade piirkondade kui ka Eesti ajaloo osas, mis on sellise taseme poliitiku juures õõvastavalt kummaline.

Alustuseks otsene Kaljuranna muutmata tekst (heliliselt alates 6.59): “Olen näinud täna Euroopas, kuidas Poola presidendivalimiste ajal nimetas presidendikandidaat, kes ka valiti presidendiks, LGBT inimesi, võrdsustades kommunistliku režiimiga, nad ei ole inimesed, nad on režiim. /…/ Pärast seda kui Poola hakkas tunnustama kohalikke omavalitsusi LGBT-vabade piirkondadena, mis minu jaoks assotsieerub juudivabadusega, mille üle tolleaegne Eesti oli uhke. Teise maailmasõja ajal Eesti oli üks esimesi riike, kes deklareeris, et meie oleme juudivaba riik…”

Siinkohal katkestab keegi, ilmselt moderaator: “Eesti siis sakslaste juhtimisel?”

Marina Kaljurand jätkab: “Eesti Vabariik saksa okupatsiooni ajal. Täna näeme, et samad trendid on ka LGBT osas, Poolas on linnad ja kogukonnad, kes panevad välja silte ja teatavad, et on LGBT-vabad piirkonnad. Ma ei tea, kuidas nad seda kontrollivad, kas nad piiluvad magamistubadesse, aga nad panevad neid silte välja. Ja see trend…”

Kõigepealt valetab Marina Kaljurand Poola osas – seal pole omavalitsused ja kogukonnad mitte LGBT ehk homodevabad, vaid on kuulutatud LGBT ideoloogiast vabadeks. Kaljurand üritab jätta muljet, nagu oleks homoseksualism Poolas keelatud ja homosid represseeritaks – tegelikult ei luba omavalitsused ja kogukonnad neil oma ideoloogiat levitada, ilmselt siis geiparaade pidada, noortele homoseksualismi tutvustavaid seminare korraldada jne. Tegu on ikkagi süvauskliku katoliikliku riigiga, mis seletab ka kogukondade aktiivsust selles küsimuses.

Paralleeli võiks ehk tõmmata suitsetamisega – tubakatoodete reklaamine pole lubatud, aga tossata seal, kus see kedagi ei sega, ei keela keegi.

Ajaloo osas aga tundub Marina Kaljurand kas täiesti ebakompetentne olevat või siis laimab ta oma riiki teadlikult, öeldes, et 1942. aastal kuulutas Saksa okupatsiooni all olev Eesti Vabariik Eesti juudivabaks ja olevat selle üle uhkegi olnud. Kaljurand võiks selgitada, kes oli Eestis selle tapatöö üle uhke?

Nii Saksa kui Nõukogude okupatsiooni ajal eksisteeris Eesti Vabariik de jure, kuid mitte de facto, sest oli okupeeritud – ja väita, et tollane natsi-Saksamaa Ostlandi riigikomissariaadi Eesti kindralkomissariaat oli Eesti Vabariik, võib ainult üdini Eesti-vaenulik inimene. Sama loogika järgi võiks öelda sedagi, et 1949. aasta küüditas Eesti Vabariik oma inimesed Siberisse – kuigi seda tegi Stalini Nõukogude Liit oma kohaliku kindralkomissariaadi ehk Eesti NSV ja siinsete kommunistide toel.

Juudivabaks kuulutati Eesti ehk siinne kindralkomissariaat Wannsee konverentsil (Valle-Sten Maiste, “Eestlaste holokaustikuritegude taga polnud antisemitism”, ERR, 29.09.2019) ja seda tegi Saksa julgeolekupolitsei juht Eestis Martin Sandberger (Meelis Maripuu, “Mees, kes kuulutas Eesti juudivabaks”, EE, 13. august 2010).

Vikipeedia: “Teise maailmasõja ajal juhtis Sandberger 1941. aasta juunist 1942. aasta kevadeni Einsatzgruppe A allüksust Sonderkommandot 1a, mis pani Eesti kindralkomissariaadi territooriumil toime inimsusvastaseid kuritegusid. Ta oli Eesti juutide massimõrva üks peaorganisaatoreid.”

Õhtuleht näiteks kirjutab: “Eesti juutide hukkamine andis Saksa okupatsioonivõimudele võimaluse kuulutada Eesti 1942. aastal n-ö juudivabaks.” (SADA SÜNDMUST, MIS MÕJUTASID EESTIT | 82. koht: Eesti juudid”, 4. detsember 2017). Õhtulehe käsitlus ütleb otseselt, kes “juudivabaduse” väljakuulutaja oli.

Seega on Marina Kaljurand ainus, kes arvab, et juudid tapeti Eesti Vabariigis, kes ka kuulutas ennast “uhkelt” juudivabaks. Normaalse mõtlemisega inimesed teavad, et Saksa okupatsiooni ajal polnud Eesti Vabariiki reaalselt olemas, see hävitati de facto 1940. aastal (kuigi de jure riigi säilis järjepidevus New Yorgi peakonsuli Ernst Jaaksoni kaudu), seda püüti taastada 1944. aastal sakslaste lahkudes ja enne venelaste tulekut, kuid ebaõnnestunult; pool sajandit väldanud Nõukogude okupatsiooni järel taastati õigusjärgne Eesti Vabariik 1991. aasta 20. augustil.

Nüüd tuleb küsida: kas Marina Kaljurand ikka on väärt Eesti Vabariiki Euroopa Parlamendis esindama, kui ta ajab selle riigi kaela Saksa okupantide ja nende käsilaste kuriteod, tundmata oma elukohamaa ajalugu või seda jõhkralt moonutades? Aga ilmselt seondubki sotsidel Eesti iseseisvus alati millegi kurjaga…