11.10.2019
Maainimesele on auto eluliselt hädavajalik.
Eesti on taasiseseisvumise järel kaotanud suure osa põhirahvast ehk eestlastest – ilmselt me ei kujuta ettegi, kui paljud neist kodumaal enam ei ela.
Mingisuguse pildi võib saada näiteks ühe viimase uudise järgi – ligikaudu 5300 Eesti kodanikku on esitanud Suurbritannia võimudele taotluse saada elamisluba pärast seda, kui riik lahkub Euroopa Liidust, kirjutab ERR.
Briti siseministeeriumi järgi on kokku esitanud elamisloa taotluse 5300 eestlast, kellest 1300 on seda teinud septembris. Eesti võimude andmeil elab Ühendkuningriigi umbes 15 000 eestlast, kuid nende seas võivad olla ka topeltkodakondsusega inimesed või need, kellel juba on alaline elamisluba.
Kui juba Suurbritannia elab sedavõrd suur eesti kogukond, siis võib lahkunute hulk meeletusuur olla. Soomes elavate eestlaste arvuks on nimetatud 70 000 – 100 000. Suurbritanniaga samas mõõdus või pisut väiksemad kogukonnad võivad olla ka Saksamaal, Rootsis, Belgias ja veel mitmes Lääne-Euroopa riigis, aga suured diasporaad on ka USA-s ja Austraalias.
Eestlased on välismaal mitmesugustel põhjustel: kindlasti on paljud ennast alatiseks sinna sisse seadnud, teised tulevad koju ehk siis, kui aktiivne tööiga lõpeb, kolmandad siis, kui lõpevad õpingud, töötamisaeg või seiklusjanu – kuid hetkel on pidevalt kodumaalt ära kindlasti oma 200 000 – 250 000 eestlast või teisest rahvusest Eesti kodanikku.
Kui võtta aluseks, et eestlaste arvuks hinnatakse miljon ja viiendik neist on siit lahkunud, siis on demograafiline hetkeseis väga valus – meid on kodutanumal üha vähem. Lahkuvad ju noored ja eriti noored naised, mis paneb löögi alla ka sündivuse.
Aga ega lahkujate koht ju tühjaks jää – ettevõtjad veavad sisse võõrtööjõudu, kes võtavad eestlaste kohad üle. Maarahva asemele tulevad võõrad, eesti keele asemele asuvad vene ja inglise keel, eesti kultuuri koha võtavad sisse kas “euroopaliku väärtused”, slaavi mentaliteet või islami kombed, valge rahva asemele tulevad teistsugused rassid – kui välismaale läinud eestlased naasevad kord siia pensionipõlve pidama, siis Eestit enam pole, on Estonia või Estonija.
Eestis on välismaalaste sisseränne juba pikka aega olnud ülitugev ja seda on ka riiklikult tasemel soodustatud – sisuliselt toimub rahvastikuvahetus, lahkuva põlisrahva asemele sisserändajad. Pole siis ime, et Tallinnas ei kuule enam eriti palju eesti keelt, ei teeninduses ega tänaval.
Kahjuks on selles protsessis oma osa ka globalismieestlastel, kes ei tahagi hoida seda maad, rahvast ja keelt, kuigi see on ainus koht Maal, kus eesti keelt avalikus ruumis üldse kõneldakse. Ka poliitilistest jõududest on EKRE ainus, kes püüab hoida ja päästa seda, mida veel saab. Kõik teised on käega löönud.
Kõik “globaalse eestluse” programmid ja ESTO-d ei ole ju sisult enam positiivsed asjad, nagu okupeerimise-järgse diasporaa puhul – täna tähendavad need eestlasteta jäänud Eestit, kusjuures lahkutud on sunnita.
Palju räägitakse topeltkodakondsusest, mis euroeestlaste arvates aitaks säilitada sidemeid kodumaaga – tegelikkuses on asi vastupidine ja mitu kodakondsust annavad põhjuse rahulikuma südamega välismaale jääda, inimene ei pea tegema karmi valikut kodumaa ja õnnemaa vahel. Nii aga kinnistutakse uude kodumaasse veelgi kindlamalt, sest tollega saab ennast rohkem siduda, lohutades ennast sellega, et tagasitee on olemas.
Eestlastel on praegu viimane aeg ennast kokku võtta – kui me läheme vabatahtlikult käimasolevate protsessidega kaasa, pole kaugel aeg, mil me hajume olematusesse ja meist räägitakse ajalooannaalides samamoodi, nagu täna hõimurahvast liivlastest.