Täna on Eestis emakeelepäev, mis on ka lipupäev ning on päev, mil me pöörame erilist tähelepanu oma keelele. See on riiklik tähtpäev, mida tähistatakse luuletaja Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäeval, 14. märtsil.
1995. aastal alustas Sondas elav emakeeleõpetaja Meinhard Laks allkirjade kogumist emakeele kaitseks, 7. märtsil esitas ta Riigikogu kultuurikomisjonile ettepaneku keelepäeva riiklikuks tähtpäevaks muutmiseks. Ettepaneku lisas oli 185 lehekülge toetuskirju ja -allkirju. 22. detsembril 1998 toetas valitsus esitatud ettepanekut ja 11. veebruaril 1999 kinnitas Riigikogu ühehäälselt emakeele päeva riiklikuks tähtpäevaks. 1999. aastal tähistati emakeelepäeva esmakordselt riikliku tähtpäevana.
Tänasel tähtpäeval ei oleks ilus negatiivset tooni sisse suruda, kuid paraku on Eesti teelahkmel – kohas, kus läheme kas eestluse teadliku ja rõhutatud hoidmise rada, või maailmastumise teed. Meil pole veel kadunud ajalooline oht Nõukogude Liidust ehk venestumine, kuid lisandunud on teiste suurte keelte surve.
Vene ja inglise keel on üha ähvardavamaks ohuks, ja viimast edendatakse meil emakeele arvelt vabatahtlikult, esimene aga surub ennast jätkuvalt jõuga peale. Eriti uinutav on see, kui me arvame, et oleme vabad ja keelt ei pea enam kaitsma – tuletagem siin meelde Vahuri sõnu poeg Tambetile “Tasujas” vabaduse suhtelisuse ja tema hoolika hoidmise kohta.
Eriti ettevaatlik tasub olla siis, kui räägitakse keele õitsengust, nagu tänases Eestis. Sageli ehitatakse just siis Potjomkini küla, kus kaamerate ees on kõik ilus, emakeel oleks justkui parimas vormis, kuid samas ei saa eesti eideke Maximas emakeeles isegi mitte kauba kohta küsida. Just see on praegu suurim lõhe sõnade ja tegelikkuse vahel ning reaalsust näitab siiski kaupluses toimuv.
Teine moment on see, kui eesti keele edasiviijana kujutatakse neid, kelle juured on mujal ehk siis eestluse kinkimise kaudu – võõrastele ei saa kunagi jätta oma emakeele kaitsmist ja säilitamist, see olgu küll põlisrahva kohustus ja privileeg.
Tänasel emakeelepäeval aga rääkigem, kirjutagem ja rõõmustagem oma emakeeles, eesti keeles, ja sel maalapil, mis on eestlaste ainus kodu. Head emakeelepäeva!