10.04.2019
Tallinn ehitab aktiivselt ja just ehitustel kohtab palju võõrtööjõudu. Pilt on illustratiivne.
Tööandjate keskliidu juhi Toomas Tamsar tulistab enne ametist lahkumist veel kord tööjõupoliitika pihta, väites, et võõrtööjõu piiramine pidurdab ka Eesti inimestele töökohtade loomist.
Tamsar ütleb, et tööjõu ja eriti veel välistööjõu osas räägitakse palju loosungite ja müütide keeles. Uued Uudised täpsustavad, et tööandjad räägivad oma rahakoti ja kasumi keeles.
Ettevõtjate juht nimetab probleemiks ettekujutust, nagu otsitaks vaid odavat tööjõudu – see olevat poliitikute legend poliitilise kapitali kogumiseks. Aga millegipärast on just peavoolumeedia see, kes kirjutab, kuidas maasika- ja kurgikasvatajatel ei jätku korjajaid.
Spetsialistide osas on tööandjad samuti pikka aega valetanud. Kui nad ei suuda tagasi osta Kalevipoegadest ehitajaid, siis kuidas nad on rahaliselt suutlikud ostma endale näiteks IT-spetsialiste, kui programeerijate töötasud Soomes algavad 4000 eurost? Kui nad toovad 2000 euro eest sisse hindust IT-mehe, siis ongi see odav tööjõud!
Väga kaheldav on Tamsari jutt võõrtööjõust eakate ja haigete hooldamisel – see on ala, kus umbkeelseid ei saa juba vanainimeste huvisid silmas pidades kasutada, kuid Hiiumaa näite varal võib tõdeda, et siia tuuakse isegi eesti keelt mitteoskavaid arste!
Tamsar väidab, et kui ettevõtjad ei saa ukrainlasi otse sisse tuua, siis tulevad nad läbi Poola, ja pakub lahendusena, et laseme neil pigem otse tulla! Ei, härra Tamsar, hoopiski riigi seadusandlus tuleb nii tööle panna, et me saame omad töölised ka demograafilist katastroofi põhjustamata kätte, kuid tagauksed jäävad samuti suletuks! Praegu justkui lepitakse sellega, et Eesti immigratsioonipoliitika ja tema piirid ei pea – ehk teeks riigi, kus need süsteemid töötavad?
Vahemärkusena peaks mainima, et ettevõtjad peavad illegaalset tööjõudu justkui loomulikuks ja kuuldes ehitusplatsil vahele jäänud salatöölistest, pigem irvitavad: no mis me rääkisime – laske nad pigem vabalt tulla!
“Kui kellelegi antakse peksa sellepärast, et tal on teine nahavärv, siis ei taha siia tulla ülikoolide professorid ja tipptehnoloogid,” väidab Tamsar. Härra ettevõtja, ärgake üles ja tulge Postimehe pealkirjade juures eemale – kus need pekstavad on? Nad on Karoli Hindriksi ja Mary Krossi luuludes! Isegi Tartu neegrisolvamine on nii näpust väljaimetud asi, kui veel saab! Eesti rassistlikuks riigiks kujundamine on nende töö, kes tahavad rahvuslasi võimust eemal hoida, ja nad võimendavad või mõtlevad välja rassismijuhtumeid, mida tegelikult pole! Ettevõtjad ei peaks ise samuti neid väljamõeldisi võimendama!
Tamsar väidab, et töökohtade mitteloomisest on poliitikutele saanud poliitiline kapital. Siin tuleks ikkagi vaadata ka seda momenti, mida võiksid ettevõtjad ise ära teha, et see nii ei läheks. Tartusse plaanitud tselluloositehast saatis juba algusest peale hämamine nii Est-Fori ja RMK omavahelistest suhetest kui ka algselt ainult Emajõe sobima pidanud tehase hilisemast võimalikust paigutamisest mistahes kohta. Vaiba alla pühiti Rail Balticu kahtlane tasuvusuuring ja millegipärast kiidetakse Hiina 15-miljardilist investeeringut lahealusesse tunnelisse, samas kui Euroopa Liit juhtub Hiina mõjuvõimu kasvamisse vägagi ettevaatlikult.
Toomas Tamsari kogu jutu kokkuvõtteks võib öelda – ettevõtjad on suuresti ise andnud põhjust paljudesse asjadesse umbusuga suhtuda. Nii maalib Kaire Uusen loos “Mis on tööpuudus? Katsu isegi miinimumpalgaga kohta leida!” hoopis teistsuguse, ja tõtt-öelda, kõvasti usutavama pildi olukorrast tööturul. Eriti aga torkab silma ettevõtjate pidev pretensioonikus riigi vastu, justkui peaks too neile kõik kätte tooma – riik peab neile andma ettevõtluseks soodsad tingimused, kõik muu on ettevõtjate endi teha!
Allikas: Delfi