Tuntud meediakanali nimi ei taga välispoliitilise info objektiivsust

Rahalunimise aegadel on paslik meelde tuletada, et liberaalse ja vasakpoolse kaldega osa Eesti meediast pole aastaid lugejaid varustanud objektiivse infoga välismaailmas toimuvast.

Juba Kataloonia iseseisvusvõitluse tippajal kirjutas Igor Gräzin sellest, kuidas siinse meedia uudised Kataloonias toimuva kohta on kui Madridi keskvalitsuse pressiteated – katalaanid on pahad, valitsus hea.

Häid näiteid tuleb kogu aeg ERR-ist – Astrid Kanneli intervjuus Ungari välisministri Péter Szijjártóga lähtus ajakirjanik puhtalt ainult Brüsseli seisukohtadest. Ta ei püüdnudki saada pilti Ungari tegelikkusest, vaid nõudis külaliselt tõestust, et Ungari ongi “ebademokraatlik” riik.

Postimees vahendas alles New York Timesi uudist “Trumpi poolt kiidetud ravimile vastu olnud ametnik vallandati.” Selle kohta kirjutab TÜ Orientalistikakeskuse vanemteadur ja MTÜ Ühiskonnauuringute Instituut juhataja Peeter Espak:

“Taaskord näide, et ei tohiks tõeste uudistena esitada kallutatud ajalehtede nagu the New York Times, kajastatut ja väiteid ilma muid allikaid kontrollimata. Kogu muu meedia – sh vasakpoolne – on ammugi tuvastanud, et sama väidetavalt vallandatud ametnik ise oli samamoodi sama ravimit kiitnud. Politico ei ole kindlasti konservatiivne või Trumpi toetav meedium – on kuskil keskteel – The New York Times on aga kindlalt poliitiliselt suunitletud vabariiklaste vastu ja Bideni poolt.”

Väljaande kuulus nimi pole alati objektiivsuse kinnitus: väidetavalt on 90% USA väljaannetest Trumpi suhtes tasakaalutult kriitilised. Nii levivadki Eesti meediamaastikul juba aastaid massiliselt uudised sellest, kuidas Trumpi näolt on mask rebitud, tema süü on kindel ja kohe-kohe võtakse ta maha – president aga on endiselt võimul ja läheb vastu uuele võimuajale.

Heitis ju ka Mart Helme ERR-i USA-korrespondendile Maria-Ann Rohemäele ette seda, et ta kasutab Eestisse edastatavas infos ainult Trumpi-vastaseid kanaleid. Lugeja aga sooviks teada, mis Ameerikas tegelikult toimub, mida on Trump saavutanud, kes teda tegelikult toetavad ja nii edasi – praegu on ta kõigest sellest ilma jäetud.

Ainult teatud kanalite info kasutamist võivad endale lubada maailmavaatelised meediakanalid, ennast sõltumatuks pidavad väljaanded aga peaksid edasi andma seinast seina info põhjal tehtud analüütilisi uudislugusid. Tuntud agentuuride puhul tasuks vaadata nende tausta, sest paljud väljaanded on enda tegeliku suunitluse ise paika pannud – kui vaadata Wikipeedia inglisekeelset infot, siis iga ajalehe juures on ka “poliitiline joondumine”.

Euroopa Liidu suurimad infoagentuurid on varjamatult Euroopa Liidu kesksed – seega võib näiteks France Presse (AFP) uudistest leida küll fakti, kuid selle tõlgendus on selgelt liberalismimeelne, räägitagu siis Ungarist või rändekriisist. Selliste uudiste ülevõtmine vajab ka objektiivsuse nimel neutraalseks korrigeerimist.

Alati polegi asi kallutatuses, vaid mugavuses – Eesti väljaanded võtavad üle tuntud agentuuride sõnumeid ja tõlgivad neid sõna-sõnalt. Tagajärjeks on see, et ka Eesti lugeja loeb, nagu oleks Poolas võimul paremäärmuslased – toimetused võiks ikka jagada, et äärmuslasteks ei saa nimetada  demokraatlikult võimule saanud jõude. Kuna aga uudise juures on viide tuntud infoagentuurile, võtab lihtne lugeja seda puhta tõena.

Ainult liberaalsest ideoloogiast ja poliitkorrektsusest lähtuv käsitlus ajakirjanduses jätab lugejad ilma väga suurest hulgast infost. Näiteks kirjutavad vaid konservatiivsed meediakanalid, kellest püütakse Läänes luua pilti kui libauudiste vahendajatest, sellest, kuidas Ladina-Ameerikas ründavad marufeministid kirikuid, kuidas kristlastest vabatahtlikud üle maailma sõdivad Süüria kristlaste miilitsaüksustes ning kui suured on tegelikult traditsioonilise pere kaitseks ettevõetavad liikumised ja nende üritused. See on siiani varjus püsiv info.

Täielikult ühekülgne on rändeprotsesside kajastamine Lääne infomaastikul – esikohal on inimeste “õnnetu” saatus, praktiliselt aga puudub migrantide tausta analüüs, nende seotus kodumaal toimuvaga (hädade põhjustajate osa migrantide endi seas ehk näiteks pühasõdalaste põgenemine pagulastena) ning neist endist tingitud kohanemisraskused ja kuriteod sihtriikides. Lugejad ei tea tegelikult rändeprotsessidest suurt midagi.

Muidugi on alles Eesti massimeedia kallutatus, mida näeb sellest, millise mõnuga vahendatakse uudiseid Suurbritannia raskustest ja Boris Johnsoni osast neis, Trumpi tegudest ja ütlemistest, mida saab näidata naeruväärsetena, Ungarist ja Poolast kui “ebademokraatlikest” maadest ja nii edasi – kõik see on alles ja jätkub.

Kui Eesti meedia tahab ennast objektiivse ja sõltumatuna tõestada, siis tuleb loobuda ainult Brüsseli, ÜRO ja teiste üldtuntud institutsioonide ametliku info ühekülgsest kajastamisest, vaid vaadata maailmas toimuvaid protsesse kogu nende mitmekesisuses. Praegu otsivad paraku ideoloogilised noorreporterid Saksa AfD toetajaid ainult pargipingil õllejoojate seast.

Lääne sõltumatu ajakirjanduse hauakiviks on saanud poliitkorrektsus – nähtus, mille koht on inimsusvastaste kuritegude nimekirjas.