Välispoliitika instituudi direktor Kristi Raik tutvustas Postimehele orjahingede mentaliteeti

Välispoliitika instituudi direktor Kristi Raik (vasakul) on ilmselt liiga palju Ahto Lobjakase (seljaga esiplaanil) seltskonnas viibinud.

Välispoliitika instituudi direktor Kristi Raik väljaütlemised Postimehes näitavad ilmselget väärtuste konflikti Eesti ühiskonnas.

Raik väljendab ilmselgelt seda Eesti välispoliitikas nii räigeks kujunenud seisukohta – olgem lojaalsed, sõnakuulelikud ja ustavad Brüsselile, siis oleme kaitstud ja hoitud. Selline sulasementaliteet valitseb Eestis juba Reformierakonna võimutsemisest saati.

“Paremradikaalse erakonna saamine võimuliitu sobib aga Venemaale, kelle eesmärk on nõrgestada nii EL-i kui ka NATO-t,” väidab Raik. See on umbes sama tobe, kui öelda, et Žirinovski liberite tugevnemine on Eestile kasulik, sest siis hakkab see partei Putinile pinda käima ja siis pole tollel aega meie vastu midagi plaanida. Ehk oleks poliitikutel aeg lõpetada see rumalus, kus kaudselt mõjuvaid asju nähakse otseste ja toimivate tegevussuundadena?

Võiks Raikilt maamehe moodi küsida: mis kuradima mainekahju on Eestile tekitatud? Kulla poliitiline lillelaps, see on demokraatia – täna on üks jõud võimul, homme teine, ja paljud asjad muutuvad. Poliitikat ei raiuta kunagi kivisse, ja kõige ehtsam demokraatlik mõtlemine ütleb, et arvamuste ja tegude paljusus ongi see õige asi. Kõigis maailma riikides vahetuvad võimujõud ja kusagil ei nuteta selle pärast nii hullusti, kui Eestis. Pigem tähendab stagnatsiooni üks jõud pidevalt võimul – nagu 17 aastat Reformierakonda!

Muidugi jahub Raik taas ebademokraatlikust kohtunike väljavahetamisest ja rünnetest ajakirjanduse vastu, aga kui riigis venivad kohtualuseid ruineerivad menetlused aastate pikkuseks ja lõpevad ikkagi süütuks tunnistamisega või hakkab ajakirjandus arvamuste vahendajast nende kujundajaks, siis ongi riigis miski valesti ja raikilik silmade sulgemine tähendab brežnevlikku stagnatsiooni teket!

Raik toob mängu vana laulu suletusest ja kitsarinnalisest natsionalismist. Mille poolest on avatus kõigele ja kõigile õnnistus? Tänased Uued Uudised avaldasid ülevaate kuritegevusest Euroopas ja seal on nimekirja eesotsas vaheldumisi üdini mahajäänud ning pärani avatud riigid. Pealegi pole parempoolsete rahvuslaste valitsustega riigid kusagil maailma elust eemale jäänud – kui, siis on nad suletuks jäänud ainult Sea Eye migrandikorjelaevadele!

“Miks peaksid liitlased vajaduse korral Eestit kaitsma, kui Eesti on nii isekas ja tülikas väikeriik?” küsib Raik. Tema isekuse ja tülikuse tõlgendus on muidugi teistmoodi, aga ajalugu on näidanud, et rahvusvahelistes suhetes suhtutakse respektiga riikidesse, kes oma huvide eest valjuhäälselt seisavad. Kuulekad ja alandlikud nopitakse ära, kummis rinnaga riikidele antakse, sest saab alati see, kes väljateenitut nõuab, mitte ei oota suurte almust.

Raik väidab, et Eesti positsioon EL-is hakkab nõrgenema, seni aga olevat me aidanud kaasa ühiste probleemide lahendamisele. Öelge, millele me kaasa oleme aidanud – ei meenu midagi suurt isegi eesistumise ajast. Meenuvad ainult järelekiitmised – Eesti oli uutest riikidest ainus, kes andis rohelise tee GMO-dele, samas kui kui teised keeldusid (“Kokku 19 Euroopa Liidu riiki (aga mitte Eesti) otsustas jääda GMO-vabasse tsooni”, Delfi, 5. 10. 2015), samuti rändepakt ja palju muud. Eestil pole oma välispoliitikat, on Brüsseli oma, on EKRE poliitikud väitnud.

“Migratsioonileppele vastu olemine ei tulenenud ju sellest, et oleks olnud oodata migratsioonilainet selle leppe tagajärjel, seda kasutati ära sisepoliitilises debatis,” väidab Raik. Proua direktor sogab ilmselgelt – nii põhjalikke ja üksikasjalikke dokumente ei tehta “igaks juhuks”. Rändepaktile järgnes ju kohe samalaadne Euroopa Parlamendi afroresolutsioon ja EL-i Regioonide büroo kutsub Eesti omavalitsusi ühinema võrgustikuga „Linnad ja piirkonnad sisserändajate integratsiooni eest“. Rändepakt koos immigrantidega hiilib üha lähemale, kuid Raiki-sugused räägivad 608 elamisloaga Nigeeria migrandi puhul endiselt: “Meil on alla 200 pagulase, neist pooled lahkunud, kus te immigratsiooni näete?”

Välispoliitika instituudi direktoril peaks olema ülevaade toimuvast, ohutegurite ettenägemine, neutraalne poliitiliste protsesside hinnang ja erapooletu positsioon, kuid on vaid poliitkorrektsus, ideoloogiline kallutatus, viha ühe poliitilise jõu vastu, pea liiva alla peitmise oskus ja alandlik sulasehing. Kogu tema jutt on vaid suur õuduslugu sellest, mis juhtub, kui me seljad sirgu ajame ja peremeesteks hakkame.

Allikas: Postimees

Kommentaarid