11.09.2019
Kui ettevõtja vajab tööjõudu spetsiifilisele töökohale, siis peab tal olema õigus töölisi oma äranägemist mööda valida. Pilt on illustratiivne.
Õhtulehe arvamuslugu Heinart Puhkimilt, kauaaegselt personalijuhilt ja SDE nimekirjas kandideerinud poliitikult osutab, et midagi on muutumas ka sotside teadvuses.
Ta alustab oma kirjutist viitega siseminister Mart Helmele: „Helme sõnastas märtsivalimiste järgse suure probleemi: majandus ei ole prioriteetne, prioriteetne on rahvus ja rahvusriik – seisukoht otse põhiseadusest.“
Ta toob välja Toomas Lumani, ühe meie tööandjate nähtavaima juhi väite, nagu oleks vaja Eestisse välistööjõudu lihttöölisteks. Puhkim vastab: „Kui välistööjõudu on vaja oma kodanikele riigi infrastruktuuri teenuste pakkumiseks, on asi hoopis tõsisem ja vajab julgust probleemile otsavaatamiseks ja tegutsemiseks. Oleme jõudnud võõrtööjõu kasutamise uude etappi.“
Kuni seni on käinud jutt kõrge kvalifikatsiooniga töötajate kaasamisest arvestatava palgaga, mis oli seotud välismaalaste seadusega, millel pidas pikka aega silma peal kadunud Mart Nutt, siis nüüd on oht, et see riigi ja tema majanduse jaoks tundlik teema „hakkab lihtsalt arvajate ja huvigruppide esindajate toel seinast seina lappama“. „Nõutakse igasuguste oskuste ja mitteoskustega välistööjõudu,“ tõdeb ta.
„Kolmandate riikide, näiteks Ukraina, Valgevene, Gruusia, Vietnami, Tai jt. kodanike lühiajaline Eestis töötamise registreerimine on praegu lihtne. Sellega saab hakkama iga firmaomanik, kes PIN2 koodiga pangaülekannet oskab teha.“
Hinnanguliselt on sellist välistööjõudu juba 30 000 ja see arv kasvab. Kui enamikus Euroopa riikides peavad välismaalased ennast kohalikus politseis 3 päeva jooksul registreerima, siis Puhkim ei tea, kas ja kuidas Eestis on see korraldatud. Aga kontrollima peaks.
Tema jaoks on põhiprobleeem, kuhu laekuvad sellisel juhul maksud. See on tööturu solkimine, teeb ta järelduse. „Mida arvata, kui väliskapitalil baseeruv suurfarmipidaja nõuab välistööjõudu, täpsemalt selle Eestisse komandeerimist, et vähem palka maksta? Tahaks arvata, et see aeg on meil juba olnud, mil sõnnikuläga ja seakisa jäid meile, aga muu hea-parem – nüüd siis kasumiraha – läks ja läheb piiri taha!“ Küsimus on selles, millal lähetatutena nad muutuvad Eesti residentideks ja hakkavad siin üksikisiku tulumaksu maksma.
Ta küsib ka, miks Eesti noored lähevad välismaale tööle. „Eesti noored tahavad üldjuhul kõvasti tööd teha, aga selle eest ka väärilist tasu saada,“ teeb ta järelduse.
Paraku ei too ta sisse meie rahvusliku iseolemise seisukohalt ehk tähtsamatki küsimust. Kui välistööjõu osatähtsus tema ennustusel võib peagi kasvada 60 000 inimeseni, kellest osa toovad siia kaasa ka oma pered, mis saab siis eestlaste osast oma kodumaal.
Kas me peame eelkõige idast tuleva migratsiooni mõjul taas läbi elama sõjajärgse aja keerukaid rahvastikuprotsesse, mida pole tänaseni lahendatud? Me räägime vajadusest teha eesti keelest lõpuks meie RIIGI KEEL, mitte ainult riigikeel. Välistööjõu sissevool võib seda protsessi veelgi rohkem ohustada, kui senine ebapiisav integratsioonipoliitika.
UU