Teisipäeval toimus Riigikogus niinimetatud m-valimiste seaduseelnõu kolmas lugemine ja selle valimiste ebaturvalisust veelgi suurendava seaduse vastu esines kriitiliselt EKRE fraktsiooni saadik Varro Vooglaid.
“See viimati kuuldud kõne (Hendrik Johannes Terraselt – toim.) oli väga loosunglik, meenutas natukene nõukogudeaegset parteikongressi kõnet, et helgele tulevikule vastu julgelt ja kõik läheb muudkui paremaks ja teeme ajalugu ja nii edasi.
Aga reaalsus tegelikult on ju see, et Euroopas ei ole teist riiki, kus kehtiva valimissüsteemi vastu oleks usaldus kodanike seas nii madal nagu Eesti Vabariigis. Kontrast loosungite ja reaalsuse vahel. 2023. aasta kevadel Norstati poolt läbi viidud küsitluse kohaselt alla poole Eesti Vabariigi kodanikest, 48,1%, ütlesid, et nad ei usu, et mullustel valimistel leidis aset mingisugune pettus – kas ei usu või pigem ei usu, kui täpne olla. 48,1% seega leiab, et on põhjendatud usaldada Eestis kehtivat valimissüsteemi. See on reaalsus. Kas keegi siit saalist oskab öelda ühegi teise Euroopa riigi, kus oleks usaldus kehtiva valimissüsteemi vastu sedavõrd madal? Ei oska. Ja põhjuseks ei ole teie ignorantsus, vaid põhjuseks on see, et sellist riiki Euroopas ei ole teadaolevalt.
Nüüd, mida tehakse selle m-valimiste süsteemi sisseviimisega? Kas leevendatakse seda usaldusprobleemi, usaldamatuse probleemi? Ilmselgelt mitte, probleemi süvendatakse. Ja see ei ole sugugi mingi naerukoht. See ei ole naljakoht. Sellepärast et usaldus valimiste süsteemi vastu on demokraatliku ühiskonnakorralduse conditio sine qua non, nagu öeldakse, ehk tingimus, ilma milleta ei saa sellest asjast üldse rääkida, fundamentaalne küsimus. Kodanikel on ju põhjendatud riigivõimule alluda üksnes niivõrd, kui nad reaalselt usaldavad ja usuvad, et riigivõim on legitiimne. Valimised seevastu ongi riigivõimu legitimeerimise mehhanism. Ja seetõttu on kohutavalt oluline, et kodanikud reaalselt usaldaksid seda, et valimised toimuvad ausalt, läbipaistvalt, kontrollitavalt, ja et sellele usaldusele tuginedes omakorda peetaks võimalikuks üleüldse riigivõimule kuuletuda, alluda, muu hulgas makse maksta ja täita kehtivaid, kehtestatud seaduseid.
Nüüd, mitte ainult ei ole probleem selles, et ainult alla poole Eesti Vabariigi kodanikest reaalselt usaldab kehtivat valimiskorda, vaid, nagu Martin Ehala on oma hiljutises artiklis esile toonud, on viimase kümne aastaga usaldus Eestis kehtiva valimissüsteemi vastu langenud 22%. Ja see väga informatiivne, hästi kirjutatud artikkel väärib siinkohal tsiteerimist. Artikkel ise kannab pealkirja “Ülbe hoolimatus lõpeb krahhiga”.
Ma tsiteerin: “Usaldus demokraatia vastu püsib seadustel, aga veelgi rohkem seadusi ja tavasid austaval poliitilisel kultuuril. Kultuur peab vastu ja kohaneb väikeste muutustega, mis on iga areneva ühiskonna puhul loomulikud. Aga kui reegleid ja tavasid hakatakse massiliselt eirama omahuvist lähtuvalt, viib see kultuuri hävimiseni, mida iseregulatsiooni korras parandada pole võimalik. See on hetk, kui öeldakse, et “rahvas on haige”, ning kehtestatakse vaikiv ajastu või diktatuur. Eesti ei ole enam kaugel. Eesti rahva usaldus valimiste aususesse on kümne aastaga langenud. Usaldust valimiste vastu uuriti maailma väärtustuuringu raames, ja seal on andmeid 90 maailma riigi kohta. 2014. aastal usaldas valimisi 70,1 protsenti Eesti vastanuist, 2018. aastal kaks kolmandikku, täpsemalt 66,6 protsenti. Selle tulemusega asus Eesti uuritud maade pingereas teise poole alguses, 46. kohal, otse Ungari ja Türgi järel. Põhjamaade (ja maailma) kõrgeim tulemus oli Taanis (98 protsenti), Soomes oli 86 protsenti.
Paraku on usaldus valimiste aususe vastu Eestis pärast 2018. aastat veelgi langenud. 2023. aasta aprilli lõpus tehtud Norstati küsitluse järgi vastas alla poole küsitletuist, täpsemalt 48,1 protsenti, et “ei usu” või “pigem ei usu”, et mullu riigikogu e-valimistel toimus e-häälte osaline võltsimine. Seega on Eestis usk sellesse, et häälte lugemine toimub ausalt, langenud viimase kümne aastaga 70 protsendilt 48 protsendile. Kui seda tulemust kõrvutada maailma väärtusuuringu riikide valimisusalduse pingereaga, siis satuksime otse Valgevene kõrvale, kus 2018. aastal (kaks aastat enne 2020. aasta revolutsiooni) oli usaldus häälte lugemise aususe suhtes vaid 46 protsenti. Kuid kõige hullem Eesti poliitilise kultuuri lagunemise juures on see, et protsessi osalistel ei tundu olevat enam mingit reaalset jõudu (ja võib-olla ka soovi) seda peatada.”
Ja see ongi küsimus, millele me peaksime tänasel päeval päriselt vastust pakkuma. Kui me teame, et usaldus valimiste süsteemi vastu on sedavõrd räbal Eesti Vabariigis, siis kas ei oleks mõistlik võtta aeg maha, süveneda tõsiselt sellesse probleemi ja vaadata, mida teha annaks, et usaldus võiks kasvada? Soomes ei ole võetud e-valimiste süsteemi kasutusele, mitte sellepärast, et neil puudub selleks tehnoloogiline võimekus, vaid sel väga lihtsal põhjusel, et nad ei ole pidanud võimalikuks riskida usalduse kahjustamisega valimiste süsteemi vastu. Ka selle kohta oli Postimehes hiljuti intervjuu selle isikuga Soomest, kes vedas seda töögruppi, kes pidi küsimusse süvenema, kas võtta see süsteem Eesti eeskujul kasutusele või mitte. Ja ta toonitas seda väga selgesõnaliselt: “Tehniliselt oleksime suutelised seda tegema, aga lihtsalt me ei saa nii tõsiste asjadega mängida.”
Ja lõppude lõpuks taandubki küsimus sellele, kas me tahame, et Eesti oleks demokraatlik riik üksnes deklaratiivselt või ka reaalselt. Me teame, et põhiseaduse esimese paragrahvi kohaselt Eesti peaks olema demokraatlik riik. Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas – nii deklareerib meile põhiseadus. Aga reaalselt ei ole Eesti Vabariigis selle asjaga lood sugugi head. Rahval ei ole võimalik valida presidenti ega isegi seada üles presidendikandidaate. Meil ei ole rahval võimalik algatada rahvahääletusi ega ka parlamendis seaduseelnõusid, nagu see oli eelmiste põhiseaduste kohaselt. 20 aasta jooksul ei ole rahvale pakutud võimalust ühelgi referendumil osaleda. Ja nagu näeme, on ka usaldus parlamendivalimiste süsteemi vastu väga madal. Ärgem palun süvendagem seda probleemi.”
Allikas: Riigikogu stenogrammid