02.05.2023
Zamunda kuninga saabumine
Eesti on imede maa ja absoluutse demokraatia kants, kus ka lihtne inimene võib kutsuda endale külla kuninga!
ERR vahendab: „President Alar Karise kutsel tuli täna Eestisse kolmepäevasele riigivisiidile Rootsi kuningas Carl XVI Gustaf ja kuninganna Silvia.“
Kujutage ette: lihtne eesti hiirte pussitaja, keda on paar aastat tagasi küüditanud Kadriorgu käputäis kuluhüvitisi kuritarvitavaid riigikogujaid, kutsub oma alamatest matside kulul külla Rootsi kuninga!
Rootsi kuningate institutsioon startis veel 860. aastal, kui sündis Ynglingi dünastia ja troonile istus Erik Sigurdsson. Vahepeale mahtus veel kümmekond dünastiat, kuniks 1818. aastal sai võimule Bernadotte’ dünastia ja pukile istus Karl IV Johan. Meie tänane külaline Karl XVI Gustaf sai troonile 1973. aastal.
Ja nüüd kutsub endine laborant enam kui tuhandeaastase kuningriigi kuningat Eestisse külla: tavai, kuningas, astu läbi ja võta oma noorik ka kaasa. See meenutab stseeni filmist „Prints Zamundast“, kui üks Queensi neeger hüüab muudkui Zamunda kuningriigi majesteedile: hei, king, tule siia, istu maha, võta pitsikese!
ERR jätkab: „President Alar Karis ja Sirje Karis tervitavad riigivisiidile saabuvaid Rootsi kuningat ja kuningannat teisipäeval kell 10.30 Vabaduse väljakul, kuhu on oodatud ka kõik inimesed. ERR.ee näitab seda üritust otseülekandes.“
No ja muidugi Sirje Karis ka siin. Mind aga rabas selles lõigus info selle kohta, et „oodatud on ka kõik inimesed“. Kõlab hästi. Nii et majesteetide kohtumisele on oodatud ka inimesed. Täpsemalt pööbel. Kui armuline!
ERR jätkab reportaaži Eesti imede põllult: „Teisipäeval kohtuvad nende Majesteedid Rootsi kuningas Carl XVI Gustaf ja kuninganna Silvia riigikogu esimehe Lauri Hussari ja peaminister Kaja Kallasega.“
Seda tahaks isegi oma silmaga näha: Hussar kätleb kuningaga! Nagu kunagi ütles Ostap Bender, „Täitus idioodi unistus!“ Loomulikult ei öelnud Bender seda mitte Hussari, vaid enda kohta. Hussarit siis veel polnud isegi viisaastaku plaanis mitte.
Veel ERR-i vahendatud programmist: „Eesti välisminister Margus Tsahkna pakub Rootsi kuningale lõuna.“
Härra Tsahkna on meil ju kõrgelt haritud inimene, sest suutis kogunisti lõpetada keskkooli. Nii et nendel on kuningaga palju millest rääkida: pärast keskkooli lõpetamist teenis Carl Gustaf kaks aastat mereväes ja õhujõududes, sooritades edukalt ohvitseri eksami. Ta lõpetas ka õpingud ajaloos, sotsioloogias, politoloogias, äriõigustes ja majanduses Uppsala ülikoolis ja Stockholmi ülikoolis. Et valmistuda riigipea rolliks, tegi Carl Gustaf välismaal läbi mahuka programmi kohtusüsteemi, sotsiaalteaduste ja -institutsioonide ning ametiühingute alal.
Ja veel: ERR illustreeris uudise kuningapaari saabumisest Eestisse fotoga, kus nad on kolmekesi koeraga. Kas siis see koer ka saabus Eestisse?
+ + + + + + +
Venemaa suure võidupüha 9. mai künnisel avaldas Postimees („seisame eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise eest läbi aegade) kirjaniku Jaak Urmeti loo „Kes täpsemalt on „küüditaja“?“
Midagi nii armsat pole isegi Klenski ega Dugin viimasel ajal avaldanud:
„Lihtne on hukka mõista, kui lähtuda hästi üldiselt, kujutada vaimusilmas ette mingit nägudeta massi. Siis võib tõesti viirastuda, et tuli nagu must stalinistide armee Moskva rongilt, hirmsad taparelvad käes, ning marssis lõrisedes korda saatma inimsusvastaseid kuritegusid. Ent kui hakkavad kõnelema detailid, läheb keerulisemaks. Me näeme siis selles massis erinevaid inimesi. Näeme sõdurit, kes täidab etteantud korraldust. Näeme kohapealseid võimuesindajaid, kellele on samuti ette antud korraldus. Näeme käsu korras kohale saadetud tsiviilinimesi, kes saavad toimuvast aimu alles vahetult enne. Neist kellegi käest ei küsita, kas nad tahavad osaleda. Ainus võimalus sellest (terve nahaga) pääseda on end täis juua. Aga see tähendab lihtsalt, et sinu ropu töö peavad ära tegema sinu kaaslased. Keda selles massis lähedalt vaadates enam sugugi ei näe, on lõrisevad stalinistid. Keda me seal näeme, on eestlased, meie esivanemad. Tavalised eestlased, kellele juhus on kätte mänginud sandid kaardid,“ kirjutab Urmet ja avaldab Postimees.
Loeme nüüd uuesti läbi, aga ühe pisikese täpsustusega:
„Lihtne on hukka mõista, kui lähtuda hästi üldiselt, kujutada vaimusilmas ette mingit nägudeta massi. Siis võib tõesti viirastuda, et Ukrainasse tuli nagu must stalinistide armee Moskva rongilt, hirmsad taparelvad käes, ning marssis lõrisedes korda saatma inimsusvastaseid kuritegusid Butšas, Izjumis, Mariupolis jne… Ent kui hakkavad kõnelema detailid, läheb keerulisemaks. Me näeme siis selles massis erinevaid inimesi – venelasi, tšetšeene, burjaate, juute. Näeme vene sõdurit, kes täidab etteantud korraldust, vägistades imikuid, tüdrukuid vanemate nähes ja lõigates isade päid. Näeme kohapealseid võimuesindajaid, kellele on samuti ette antud korraldus. Näeme käsu korras kohale saadetud tsiviilinimesi, kes saavad toimuvast aimu alles vahetult enne ja alles siis kukuvad röövima, tapma ja põletama. Neist kellegi käest ei küsita, kas nad tahavad osaleda näiteks vägistamistes. Ainus võimalus sellest (terve nahaga) pääseda on end täis juua ja ehk siis padrun ja t.ra ei lähe õigesse auku. Aga see tähendab lihtsalt, et sinu ropu töö peavad ära tegema sinu kaaslased, kes on ukrainlaste tapmisest ja vägivallast niigi väsinud. Keda selles massis lähedalt vaadates enam sugugi ei näe, on lõrisevad stalinistid. Keda me seal näeme, on venelased, „meie inimeste“ esivanemad. Tavalised venelased, kellele juhus on kätte mänginud sandid kaardid: nad valisid juhuslikult KGB-last presidendiks, toetasid juhuslikult Tšetšeenia, Gruusia, Süüria, Ukraina sõdu, vaatasid juhuslikult, kuid naudinguga Solovjovi ja Skabejeva saateid, kaebasid juhuslikult FSB-sse isegi sotsvõrgustikes rahu toetanud laste peale, võtsid oma sõtta saadetud ja seal mättasse löödud poegade eest „Lada“ autokünasid ja poseerisid nendega telekaamerate ees.“
Isegi Postimehe enda mees Lauri Vahtre läks oma lehe kommentaariumis endast täiesti välja.
+ + + + + + +
Delfi-Kroonika on teadagi reformikollane väljaanne – ja ka see, et ERR on viimastel aastatel kolletunud, nagu kevadine lumi Toompeal, pole mingi saladus.
Delfi avaldas täna loo „Eda-Ines Etti ühiskonna survest: üritasin viisakalt vastata, kui jälle küsiti selle kohta“.
Te praegu ei usu, mis sorti „ühiskonna survest“ jutt:
„Katri Telleril käis Raadio2 saates külas Eda-Ines Etti. Muude teemade kõrvalt rääkis armastatud lauljanna loomulikult ka emadusest. Teller tunnistas, et on viimastel aastatel tundnud survet lapsi saada. Ines tõdes, et ka tema tundis enne emaks saamist pidevat survet. „Kuidagi ikka üritasin viisakalt vastata, kui jälle küsiti selle kohta,“ ütles Ines, lisades, et see oli päris tüütu.“
Kõigepealt võiksid Teller ja Etti endale selgeks teha, mis asi on ühiskond. Ühiskond tähendab inimorganisatsiooni süsteemi, institutsionaalset raamistikku, mille üheks elemendiks on riik.
On raske endale ette kujutada, et Eesti ühiskond survestaks riigipoolselt mingit K. Tellerit lapsi saama. Sama kehtib ka mõnevõrra kuulsama E.I. Etti kohta: ei usu, et mingi raamistik tahtis teda paksuks teha.
Need seltskonnadaamid ajavad segamini seltskonna ja ühiskonna. Seltskonnapidudel avaldatakse tõesti nende käigus ja eriti lõppedes tihtipeale seksuaalset laadi survet sõna otseses mõttes. Taavi Rõivas surus näiteks ühe naise kahe külmkapi vahele ja survestas, nagu suutis, aga see oli ju Tais.
Seksuaalse surve avaldamist kvalifitseeritakse tihtipeale vägistamiskatsena või kogunisti vägistamisena.
Eesti ühiskond ei soovinud kumbagi neist naistest vägistada, taltsutagu oma fantaasiaid palun. Eestlastel on sellest sügavalt poogen, kes teist keda survestab, seda enam et inimeste endi lastelt võetakse võimule tulnud sodomiitide poolt ära toetused. Venelased aga ei tea üldse, kes on Etti ja veel vähem Teller.
Ja saavad hakkama küll.
Ivan Makarov