Täna hääletasid Keskerakonna ja Reformierakonna saadikud maha ettepaneku tõsta pensionit tagasiulatuvalt selle aasta 1. jaanuarist 20 euro võrra ning lükkasid pensionitõusu aasta võrra edasi järgmiste Riigikogu valimiste eelsesse aega. EKRE fraktsiooni nimel sõna võtnud Henn Põlluaas leiab, et valitsuserakonnad tegelevad küüüniliselt eakate lollitamisega.
Avaldame Henn Põlluaasa kõne täismahus
Ma käisin pühapäeval poes ja minu ees järjekorras seisis üks vanem proua. Tema ostukorv oli üsna tilluke, tal olid seal hädavajalikud asjad. Seal oli piima, leiba, tükikene vorsti, midagi veel. Kui tema juurde jõudis maksmise järjekord, hakkas ta oma rahakotist peenraha otsima. Ja selle piskugi jaoks ei jätkunud tal. Ta ütles, et ma viin piimapaki tagasi, ma saan ka ilma piimata hakkama. Ma tegin ettepaneku, et ma maksan tema eest selle arve ära. Ta ei olnud algul nõus, aga lõpuks ikkagi nõustus sellega. Pärast me rääkisime. Tema oli maksnud oma elektriarve ära ja tal keset kuud ei olnud enam raha, et osta endale süüa.
30 aastaga oleme jõudnud niikaugele, et meie inimestel ei ole enam raha söögi jaoks. Mul ei ole lihtsalt sõnu, see on niivõrd häbiväärne. Ja siis tuleb koalitsioon meil siin välja ettepanekuga, et tõstame siis seda pensioni, aga ei tõsta mitte praegu, mitte täna, kui me oleme tohutus kriisis, kus suurem osa meie ühiskonnast on väga-väga suurte probleemide ees. Tõusevad elektrihinnad, soojahinnad ja mitte ainult, vaid selle tagajärjel tõusevad ju ka kõik muud hinnad, inflatsioon on Euroopa kõige suurem. Ja siis põhjendatakse meile koalitsiooni poolt seda, miks me ei võiks seda piskut anda oma inimestele, aidata neid juba see aasta, kuigi raha on. Põhjenduseks tuuakse, et selline on meie kokkulepe. No kuulge, andke andeks! Kas teil natukenegi on empaatiat, arusaamist selle kriisi sügavusest, kaastunnet, halastust oma kaasinimeste vastu, kes ei ela nii hästi nagu meie siin oma suurte palkadega? Ei, mis sellest, et meil on Eesti kõige empaatsem peaminister. Tal on ükskõik, tema ütleb ainult seda, et hah, kõik pensionärid abi ei vaja, minu isa ei vaja abi. No kuulge, andke andeks, kas midagi häbematumat, küünilisemat ja jälgimat võib olla. Ma ei tea, kas te üldse piinlikkusest peeglisse julgete vaadata, aga ilmselt teil on jumala ükskõik. 20 eurot, see on ju naeruväärne, eriti veel järgmine aasta, kui inflatsioon on sellest poole või rohkemgi ära söönud. Aga abi vajavad inimesed täna.
See, et te räägite meile siin, et inimestele kompenseeritakse osaliselt elektri hinna tõus ja nii edasi ja nii edasi – see on ju jama, sellepärast et kõik muud hinnad tõusevad ju ka ja veelgi rohkem. Ja inimesed ongi. Võib-olla kui lähen nüüd selle nädala pühapäeval või laupäeval poodi, võib-olla on ühe vana memmekese asemel seal juba kümme, kes loevad oma sente ja kes ei tule ots otsaga kokku. Ma andsin sellele vanamemmele, mul tavaliselt ei ole sularaha taskus, seekord oli, ma andsin selle kõik ära.
Loomulikult ta ei tahtnud seda vastu võtta, ma poolvägisi andsin talle, sest tõepoolest mul süda tilkus verd, nähes inimeste häda. Aga teid see ei huvita, absoluutselt. Kuigi raha on. Pensionireformist on tulnud, meie nende tänastest hullumeelsetest elektri hindadest ja maksudest. Riigikassa ajab üle, aga ei, teie olete kokku leppinud, et tõstame seda enne valimisi, siis saame äkki meie pensionärid ära lollitada, saame nende hääled endale ära osta selle näruse 20 euro eest, mis siis ei maksa enam mitte midagi.
See on äärmiselt küüniline, see on äärmiselt inetu. Ja see vabandus, et koalitsioonilepet tehes me ei teadnud, et kriis tuleb – täna te peaksite seda kõik teadma ja mitte iialgi ei ole ju hilja seda kokkulepet muuta. Ettepanekuid on teinud pensionäride liit, kes iganes, meie siin opositsioonis, täna on meil ka muudatusettepanek, mis läheb hääletamisele. Toetagem siis seda ja võtkem see tõus vastu sellest aastast. Seadusi on võimalik jõustada ka tagasiulatuvalt ja ka Keskerakonna enda poolt on ju tehtud varemgi selliseid algatusi, meenutagem kas või arestimajade seadust, mis jõustati tagasiulatuvalt. Meil on võimalik teha see pensionitõus 1. jaanuarist. Tehkem seda, näidake, et teie, isegi teie, olete inimesed.
Mul ei ole lihtsalt sõnu. Mul on piinlik ja mitte ainult, mul on häbi. Mul on sügavalt häbi selle üle, kui te võtate selle seaduse vastu nii, nagu ta siin toodud on, et selle piskukese saavad meie pensionärid alles järgmine aasta ja sinnamaani vaadaku ise, kuidas hakkama saavad. Surgu või nälga.