06.09.2021
Pakosta plaanid.
Liberaalide valitsetav Eesti valmistab ette suukorvistamist vihakõne takistamise sildi all, aga asjaosalised ise on “segaduses” – eks selline totalitarismiasja ajamine on uudne, viimati sai sellega nõukogude ajal tegeletud.
Sotsiaalministeerium eraldas augustis võrdse kohtlemise voliniku kantseleile vihakõnega seonduva teadusprojekti läbiviimiseks 166 667 eurot, kuid volinikule tekitavad raha kasutamise tingimused küsimusi, vahendab BNS.
Volinikule teadusraha eraldamisele eelnesid ministeeriumiga peamiselt suulised läbirääkimised, kuid käskkirjas teadusraha kasutamise täpsed tingimused puudusid, mistõttu jääb segaseks, millistel tingimustel volinik seda summat ikkagi kasutada võib.
Hanget ettevalmistava koosoleku käigus selgitas ministeerium suuliselt, et vihakõne-teemalise teadusuuringu tulemused peaksid valmima suveks 2022 ja siis võib volinik teha ka viimased väljamaksed uuringute teostajatele.
Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Liisa Pakosta palub ministeeriumile saadetud kirjas selgitada, millisel alusel kantakse 2021. aastal kasutamata uuringu läbiviimiseks eraldatud summa jääk üle 2022. aasta eelarvesse.
„Kas volinik võib kindel olla, et eelarvejäägi ülekandmine toimub kogu mahus ja seda ka olukorras, kus ülekantav osa on üldjuhul mingi ettemääratud protsentuaalne osa voliniku eelarvest,“ küsis Pakosta.
Samuti palus ta selgitada, miks on teadusuuringu tähtajaks just suvi 2022 ja millistel tingimustel on võimalik tähtaega pikendada näiteks sügisesse.
Sotsiaalministeerium muutis augustis oma valitsemisala asutuste tänavust eelarvet nii, et võrdse kohtlemise voliniku kantseleile eraldati heaolu arengukava programmi täitmise raames täiendavalt liaks põhieelarvele kokku 166 667 eurot. Läbirääkimiste kohaselt on see summa vihakõnega seonduva teadusprojekti läbiviimiseks.
Kogu see ettevõtmine on juba negatiivset vastukaja tekitanud – küsitakse, et miks peaks teadlased ennast neomarksistliku ideoloogiaga siduma? Vihakõne kriminaliseerimine on sisuliselt demokraatlikus süsteemis sõnavabadusest möödahiilimine – kuna sõnavabadust piirata ei tohi, siis üritatakse mängida “vihakõnega” ja selle kaudu suukorvid pähe suruda.
Tegu on vana nõksuga – “headel inimestel pole midagi karta, see on pahade vastu, et nemad halba ei räägiks”. Paraku on selle otsustajateks, kes on vihakõnelejad ja mis on vihakõne, ikka teatud ideoloogiline kontingent, kes kasutab vihakõneseadusi repressioonideks.