Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Vilja Kiislerist: ükski väljaanne ei saa endale lubada riiakat ajakirjanikku, sest kannatama hakkab uudiste kvaliteet

-
22.04.2019
Tuult tiibadesse, Vilja Kiisler! Foto on illustratiivne.
© Tiina Kõrtsini/ Õhtuleht

Esmaspäeva kõmulooks on saanud meediaraisakulli Vilja Kiisleri lahkumine Postimehest.

Tõtt-öelda pole Uutel Uudistel Kiislerist sooja ega külma – ju ta jätkab tatistamist kusagil mujal, mõnede ideoloogiliste mõttekaaslaste juures. Postimehelt ootaks edaspidi ehk vaid rohkem objektiivsust ja vähem kallutatust kiislerivabas toimetuses – üks sopalaotaja ju vähem!

Küll aga torkab silma vasakliberaalne ulg sotsiaalmeedias, kus Kiislerit küll vaheldumisi ülistatakse ja välja naerdakse. Kõlavad “Uudistetoimetusel on sellega väga raske leppida. Sinu antud panust ei ole võimalik mõõta. Oled suurepärane ajakirjanik”, “Kõik, mis sa tegid, oli kaunis ja särav!” ja “Postimees kaotab selgelt, nii usaldusväärsuses/neutraalsuses kui uuenduslikkuses”, kui ka vastupidised arvamused, näiteks viimase ehk neutraalsuse kohta: “Neutraalsus? See on vaieldamatult tema tugevaim külg!” koos rea naerunägudega.

Multikultilillelaps Heelia Sillamaa nutab “Väga kurb, oled ja jääd suureks eeskujuks!”, mis noore reporteri enda lugude põhjal tundub usutav olevat, ning Manona Paris nendib “Ja nad veerevad!” Vilja Kiisleri pea (muidugi ülekantud mõttes) veeremine küll reaalne pole, sest teine rahvapärane ütlus räägib mittehävivast umbrohust.

Vasakliberaalsed ajakirjanikud on tekitanud Kiislerile ringkaitse, mis sarnaneb arstide seas levinud sarnasele appitõttamisele, kui keegi neist on operatsioonil vale lõike teinud. Aga see muidugi enam arsti (ajakirjaniku) mainet ei kergita, vaid on allakäigutrepist laskumise algus.

Kiisler on ilmselgelt piiridest üle astunud – muidugi on tal õigus oma ideoloogilistele veendumustele, kuid kui need professionaalsust segama hakkavad, tuleb peatoimetajal valik teha. Mingil hetkel hakkas kiislerlik kallutatus ilmselt mõjuma Postimehe usaldatavusele, sest ega lugeja loll pole – kui liialt palju soppa voolab, saab ka rumalaim aru, et see pole enam kraanivesi.

Mõned naljakamad arvamused: “Nüüd oleks elegantne EKRE pressiesindajaks minna”, (ei maksa siiski Uute Uudiste aprillinalja tõsiselt võtta – toim.), “Äkki jõuaksid veel enne 17. maid paar EKRE-t sõimavat artiklit kirjutada?” koos vastusega “Küllap jõuab. Ära muretse!”

Nende vihjete kohta kirjutab keegi Ain Alabert: “Madisoni trollivabrik paistab tegutsevat usinasti!” Justkui maailm koosnekski ainult mingitest EKRE trollidest ja piiritust hulgast Kiisleri austajatest…

ERR-is ütleb Postimehe peatoimetaja Peeter Helme, et Kiisleri seisukohavõtud on väga võitlevad ja tema arust kohati liiga agressiivsed, lahkuja viimases artiklis oli häirivat sõnastust ja sellele peatoimetaja ka tähelepanu juhtis. Helme sõnul saaks ajakirjanik ennast väljendada ka diplomaatilisemalt, öeldes samu asju teises sõnastuses. “See, mida ta arvab või milline on tema seisukoht, see mind absoluutselt ei häiri. Aga minu meelest ei ole niivõrd jõuline, ka kõrvalisi teemasid sissetoov lähenemine Postimehe stiil,” ütleb Helme rahvusringhäälingule antud selgituses.

Olgu kogu Kiisleri looga kuidas on, häirivaks jääb see, et ajakirjanikud ei soovigi enam olla professionaalid ehk kajastada sündmusi neutraalselt ja inimlikult. Selle asemel valitakse Kiisleri kombel üks kindel pool ja siis hakkavadki jamad pihta – keegi peab ajakirjanikku ikkagi vaenlaseks ja see hakkab häirima nii tema kui väljaande tööd.

Peeter Helme seisukoht on täiesti arusaadav – kui ajakirjaniku erapooliklikkus ja sellest tulenev usalduse kaotus tema vastu hakkab kajastuma ajalehe tõsiseltvõetavuses ehk siis mingi osapool keeldub lihtsalt riiaka ajakirjanikuga suhtlemast, siis jäävad ka uudised puuduliku info tõttu poolikuks. Seda ei saa endale lubada ükski endast lugupidav väljaanne nii ongi meediaraisakulli äralend uuele tapaväljale elu loomulik kulg.

Nende raisakullide probleem on selles, et nad on harjunud lõhki kiskuma nõrku, kes neile vastu ei hakka. EKRE aga on liigagi elus, annab neile vastu nokka ja seepärast on laibaõgijad sunnitud lendu minema, et õhust käratseda, kuidas neile liiga tehakse.

Eesti meedia on harjunud, et nende “paljastuste” peale hakatakse ennast õigustama ja alandlikult vabandama, ja kui keegi keeldub rahvuskonservatiivide kombel endale tuhka pähe raputamast, saab tast ajakirjanduse vaenlane.

Sarjas “Newsroom” kõlas mõte: professionaalne ajakirjanik peab ühtmoodi suutma intervjueerida nii prostituuti kui ka pühasõdalast. Seda ütlust tasuks mõtteaineks võtta ka Sputniku-tüdrukul Marian Võsumetsal, kellele EKRE uksed sulges ja persona-non-grata tiitli omistas – kui reporteriga keegi koostööd teha ei taha, on ta tööandja jaoks lihtsalt kasutu nukuke!