Eestis on hea südamega inimesed annetustega päästnud juba palju raskelt haigeid, kellele tervishoiusüsteem pole suutnud kallist ravi kompenseerida – tundub, et seda on märganud ka poliitikud ja ideoloogilised valitsusvälised organisatsioonid.
Asjaga tegi alguse poliitsünnitis nimega Eesti 200, kes hakkas annetusi koguma ühisrahastusplatvormis Hooandja. Tavaliselt koguvad selle kaudu raha noored algajad autorid, et oma looming avalikkuse ette viia, nüüd siis on rahakottide avamist paluma asunud ka üks seltskond, kelle tegemistes on eestlaslik ainult nimi.
Tegemist on osava PR-trikiga. Ilmselt hakkavad nüüd kümned “annetajad” väikeste ja suuremate summadena kahesajalistele raha üle kandma, kogutakse kokku suur summa ja peavoolumeedia võimendab selle suureks võiduks — näete ise, kuidas rahvas Eesti 200-t toetab ja temale loodab, annetati ju nii massiliselt, koguni viimane anti raha hinge tagant ära!
Järgmisena hakkab lihtkodanike rahakotti piiluma Eesti Inimõiguste Keskus, kelle tegevusest on teada vaid geide ja pagulaste kaitsmine ning eraldi faktina see, et nad soovitasid pagulastel Eestisse jõudes riik kohe kohtusse kaevata.
Eesti Inimõiguste Keskuse annetuskampaania kutsub liituma inimõigusliikumisega, sest keskuse hinnangul on just nüüd õige aeg mõjutada seda, milline on Eesti järgmistel aastakümnetel, kirjutab BNS, vahendades juhataja Kari Käsperi sõnu: “Ärme vaata mööda, kui võõravaen muutub üha tavalisemaks, privaatsus on ohus ning sagedasemad on rünnakud vaba ja sõltumatu ajakirjanduse, õigusriigi ja inimõiguste vastu!” Sellega on kõik öeldud, kuhu raha läheb!
Miks Eesti 200 ja inimõiguste keskus ei küsi raha George Soroselt, kelle lapsukesed nad on? Või saabki Hooandja kaudu miljardäri rahasid jupikaupa kahesajalaste arvele nihutada?
Inimõiguste keskus sai kurikuulsaks ka pealekaebamisäpi juurutamise tõttu. Mille jaoks siis nüüd raha vaja on, kas nuhkidele maksmiseks? Miks peab tavaline eestlane kinni maksma nende ideoloogilised rünnakud eluterve Eesti ühiskonna vastu ja nn “euroopalike väärtuste” ekspordi?
Eestis käib isegi peaminister haigete jaoks annetusi kogumas – ju ta näeb, et valitsusjuhina ei ole ta inimeste abiks, prooviks siis kerjates! Nüüd on siis poliitikud ja ideoloogiatöötajad märganud, kuidas väikese vähihaige tüdruku päästmiseks korjati loetud päevadega paarsada tuhat eurot ja arvavad, et leidsid uue rahaallika – annetage, me tahame päästa Eesti, mille oleme ise hukutanud!
Igaühe rahakott on tema enda asi, aga ehk jätaks annetusrahad siiski vähiravifondi, toidupanga või ka noorte autorite jaoks, oma napi jõukusega pole vaja toetada poliiaferiste ega võõrideoloogiate sissevedajaid.