Emata kasvanud õpetaja homovanematele: laps vajab nii ema kui ka isa

Eesti keele ja kirjanduse õpetaja Mari-Vivian Ellam kirjutab Eesti Päevalehes teemast, mis paljude meediat jälginute silma on riivanud ning tuju rikkunud – teda häirivad Pilleri-Haberi pidevad isarõõmukilked, mida ajakirjandus mõnuga toodab.

„Jah, ma olen konservatiiv, aga ma ei pea sugugi homode vastu võitlemist oma elu oluliseks osaks,“ kirjutab Ellam. „Olen selle poolt, et mingit vaenu ja viha ei peaks oma südames kellegi vastu kandma. Ometi on homopaaride sage ja jõuline eksponeerimine meedias minu jaoks kohati küsitav.“

Ameerikast endale lapsed ostnud homopaari Haberi ja Pilleri lapsevanemluse kajastamine on omandanud pedagoogi hinnangul arvates põhjendamatult laiad mõõtmed. Selle arvamusega on kindlasti väga-väga paljud teisedki nõus.

Ellam kirjutab: “Juba mitme leheküljepikkune lugu nende lasteootusest Eesti Päevalehe laupäevalisas ja videolõik „Pealtnägijas“ olid väga põhjalikud ja küsitavad oma eesmärgi osas. Nüüd on Kroonika avaldanud uue pika loo.
On arusaadav, et ajakirjandus kajastab kõike, mis inimesi huvitab, kuid nii mastaapsete lugude puhul, nagu on olnud Haberi-Pilleri kaksikutesaagad, ei ole enam tegemist mingi uudisnupuga, mis kurioossete juhtumite puhul oleks tavaline, vaid väga põhjalike kajastustega.“

Ajal, mil Helsningis toimub homode pillerkaar, on see teemapüstitus väga ajakohane.

„Homovanemluse teemaga koos on levimas seisukoht, et laps ei vaja mitte ema ja isa, vaid eelkõige armastust. See arusaamine on minu arvates väga problemaatiline, kuna devalveerib oluliselt bioloogiliste vanemate olulisust lapse jaoks. Siin tekib palju küsimusi: kui mina suudaks armastada naabrite lapsi palju rohkem kui nende oma vanemad, kes on iseendaga hädas, kas siis laps vajaks mind ja minu armastust tegelikult rohkem,“ arutleb kolumni autor, kes on ise emata kasvanud.

Jääb vaid nõutult küsida, miks seda kõike tehakse ja kas selline ongi uus normaalsus?