06.04.2019
Memoriaal Kwibukas.
Kuigi ühest suurest Aafrika genotsiidist on möödas põlvkonna kasvamise jagu aega, on hoiatus endiselt õhus – sealmail jätkub peaderaiumine ning hõimuvaenu sugemed rändavad Euroopasse!
Rändepakti ja europarlamendi afroresolutsiooni taustal tasuks küsida – keda liberaalid Euroopasse lubavad? Vastus on üks – hõimusuhetes ja matšeetedega vehkiva Aafrika!
Täis on saamas veerand sajandit metsikust tapatööst Aafrikas Rwandas, mis andis algselt suhkruroo raiumiseks mõeldud matšeetele tiitli “XX sajandi massihävitusrelv” – nuiade ja suurte nugadega relvastatud hutude jõugud tapsid saja päevaga 800 000 tutsi ja neid varjanud mõõdukat hutut.
25 aasta taguste sündmuste häirekell kõlab täna veelgi tugevamalt kui varem – kogu Aafrika sõdib. Rwanda sõda jätkub naabermaal Kongos, kuhu on sõdima kogunenud praktiliselt kõigi naabermaade sissid ja lisaks oma maa relvarühmitused. Sealt tulevad ka teated kannibalismist ja massivägistamistest.
Lõuna-Sudaan sõdis aastakümneid iseseisvuse eest Sudaani keskvalitsuse vastu ja sõltumatuse saavutanuna sõditakse tänaseni edasi omavahel. Paarikümnes riigis Mosambiigis Marokoni sõdivad kümned islamirühmitused oma riikide valitsuste vastu – Kesk-Aafrika Vabariik, Kamerun, Nigeeria, Niiger, Burkina Faso, Kamerun, Mali… Libeeria, Sierra Leone, Uganda, Burundi ja veel mitmed riigid tähendavad vaid pisut väiksemaid tapatalguid kui Rwandas.
Ainuüksi laupäevased BNS-i uudised teatavad ägedatest lahingutest Liibüas, Sudaani rahutustes hukkunud kümnetest protestijatest ja sellest, et Nigeeria loodeosas sai relvakokkupõrgetes surma 50 inimest. Sõdivalt mandrilt ei tule arenenud Euroopasse normaalse mõttelaadiga inimesi, kes austaks Euroopa väärtusi!
Aafrika mureks on hõimusuhted, kus inimestel pole väljaspool oma hõimu ühiskonna toetust, sest ka kõik teised on oma hõimule orienteeritud. See ei luba isegi euroopaliku hariduse saanud mustadel võimu juurde saades mõelda kogu ühiskonnale – kui tal pole omade toetust, pole tal kellegi oma. Nii vallandab hõimusuhetele toetumine tohutu korruptsiooni, selle vastu protesteerijate represseerimise ja hõimusuhete alusel toimuvad lakkamatud kodusõjad.
Miks kõike seda ikka ja jälle üle rääkida? Sest Aafrikast tulijad ei muutu isegi mitme põlvkonna jooksul eurooplasteks, vaid toovad sellesama sõdiva, vaenutseva ja hävitava ühiskonna siia kaasa – nii nagu kodumaal, ei hakka nad ka Euroopas ehitama, vaid paremal juhul olesklema, halvemal juhul kõike hävitama. Euroopa vasakliberaalid keeravad sellele veel vinti juurde, teatades mustadele, et neil on kolonialismimineviku tõttu õigus siit kõike tasuta saada. Jad nad tulevadki saama.
Rwanda kurva juubeli puhul tasub Euroopal põhjalikult järele mõelda – kas me ikka peame matšeetekultuuri siia üle tooma? Sest näiteks Itaalias Maceratas vallandas aafriklaste-vastase vaenu see, kui nigeerlane tappis ja tükeldas 18-aastase itaallanna. Valge rahvusluse vastu võitlemise asemel võiks panna piirid kinni mustale rahvuslusele ja rassismile. Isegi kõige parimate ennustuste järgi saab aafriklasi täis voolanud Euroopast lihtsalt sama mannetu Aafrika külmemas kliimas.
Seega – jätkuvalt ei nii rändepaktile, Euroopa Parlamendi euroresolutsioonile ja Mustaks Mäeks muutuvale Mustamäele! Aafriklased väärivad rahulikku ja vägivallatut elu, kuid sellega tuleb alustada oma kodumaal!