9/11 on valus ajalugu, terrorism aga endiselt karm tänapäev

Maailm,
- Updated
©AFP/Scanpix
Prints Harry poolt 2009. aastal asetatud pärg 11. septembri terrorirünnaku ohvritele.

18 aastat tagasi sööstsid kaks lennukit New Yorgi kaksiktornidesse ja algas Lääne suur sõda terrorismi vastu. Tänane päev näitab, et see pole kuhugi viinud ega silmnähtavat tulemust andnud.

Vahepeal on lisandunud sellised terrorismiga seonduvad mõisted nagu Charlie Hebdo, Bataclan, Brüssel, Nizza ja veel palju verelõhnalisi kohanimesid, taustal kõlamas “Allah akbar!”

Viimased uudised räägivad, kuidas Taliban võtab üha suuremat ala Afganistanist enda kontrolli alla ja pealinn Kabul on kui rindelinn. Nigeerias märatseb Boko Haram. Islamiriik on küll territooriumi kaotanud, kuid ikkagi kusagil alles, nagu ka tema rakukesed Euroopas.

Eesti lööb kaasa Barkhane missioonis, mis algas tuareegide vabadusvõitluse mahasurumisest ja läks üle võitluseks islamiäärmuslusega, mis konfliktikolletesse alati sisse imbub. Laialdasem taust on Prantsuse soov kaitsta oma huvisid, eriti tahe kontrollida sealseid rikkalikke maavaramaardlaid. Eesti lubab oma kontingenti suurendada, mis on arusaamatu, sest isegi Pariis soovib sellesse sõtta pigem Aafrika Liidu lisasõdureid, mitte eurooplasi.

Selles sõjas terrorismi vastu on ka Eesti oma poegi kaotanud ja seda nii Iraagis kui ka Afganistanis. Kahjuks on meie kaitseväelaste kunagised positsioonid Helmandis väidetavalt juba pikemat aega Talibani kontrolli all.

Kõik sellised konfliktid sünnitavad ja ergutavad massimigratsiooni ning sellega rändab arenenud maailma ka islamiterrorism. Viimasel ajal on Euroopa politsei- ja luureagentuurid ümber hindamas senist arvamust, nagu hoiaks siinset terrorismi ülal “üksikud hundid” – tegu on siiski võrgustikega.

Tänases netimaailmas toimub radikaliseerumine ülikähku – absoluutne enamus värsketest pühasõdalastest saavad innustuse sotsiaalmeediast ja on kohe valmis tegutsema, sest siis tekib vajadus võitluskaaslastele ennast tõestada. Nuga või kirves pihku, või siis kaubikurooli – ning “püha sõda” algab ja sageli ka lõpeb kellegi jaoks. Need inimesed on eriti ohtlikud.

Kindlasti on ka Eestis radikaliseerunud moslemid juba olemas ja mitte vähe. Meil on kuussada inimest Boko Harami kodumaalt Nigeeriast, tänavapildis näeb ohtralt Pakistani, Afganistani ja Araabia välismusega mehi, meile on jõudnud usbeki võõrtöölised (usbekid on mitmete USA ja Rootsi terroriaktide taga) – terrorismimaterjali on juba küllaga.

Soome kogemus Turus tõi kaasa tõdemuse, et ka Eestis pole terrorismi puhul küsisõnaks mitte “kas”, vaid “millal”. Et riik on seda teadvustanud, näitavad kasvõi Jõuluturu ette pandavad betoonikamakad või snaiperid katustel suurürituste aegu.

Paraku pole sellega kaasa tulnud terrorismiohu adumine migratsiooni kaudu – endiselt voolavad Eestisse sisse migrandid, kelle puhul pole radikaliseerumine mingil juhul ebatõenäoline. Ettevõtjad aga ei mõtle tööjõu sisseveol ei rahvusriigile ega terrorismiohule.

Kahjuks ei taha maailm näha, et terrorismi taga on suuresti üks Lääne demokraatlikku ühiskonda sissetrügiv agressiivne religioon – seda võetakse hoopis avasüli vastu. Mõistagi pole ainult usk üksi süüdi, kuid selle muudavad julmemaks lisanduvad tegurid, nagu mahajäämus, harimatus ja vägivallakultus kuni heakskiidetud enesetapumissioonideni.

Mõiste 9/11 sai 18-aastaseks. Probleem terrorismiga aga on sama terav kui enne ja pärast kaksiktorne.

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused